Mõnel juhul võib hirmureaktsioon olla nii suur, et inimene minestab pelga haile viitava sõna peale. Haikartusega inimesed väldivad paiku, millel võib olla seos haidega, nagu näiteks loomaaiad, suured akvaariumid, veeatraktsioonid jmt. Esineb ka neid, kellel on ebamugav vaadata filme merestseenidega.

Hirmuhäire puhul on hämmastav, et enamasti pole need inimesed reaalses elus haid näinud. Neile on piisanud filmidest, milles ilmub tumedast sügavikust ekraanile koletute hammaste ja terava koonuga mereelukas ning tirib filmikangelase pimedusse, jättes järele punase verepilve. Hirmu teeb ebatavaliselt suureks riski tajutud tõenäosus ja kujutelm sündmuse olemusest.

Kujutelm surmast hai hammaste vahel on nii õudne, et selle juhtumise madal tõenäosus ei suuda hirmutunnet kuidagi mahendada ega olematuks muuta. Mõeldakse nii, et kuigi tõenäosus hai läbi surra on väike, oleks see selle juhtumise korral talumatult õudne. Parem on veekogudest eemale hoida!

Nagu öeldud, eelmisel aastal hukkus hai rünnaku tulemusel kaheksa inimest. Samal ajal hukkus 12 inimest tehes endast selfie’t. Alates 2014. aastast, kui selfie’de tegemine popiks muutus, on maailmas fotole jäädvustatud enesepeegeldus viimane mälestus 49 inimesest. Hairünnakut võrdlusmaterjalina kasutades on selfie surmad olnud väga jubedad. Mõnel pildil lastakse endale pähe kuul, kellelgi plahvatab käes granaat, kellegi pea põleb, kui puudutab kõrgepingeliine, paljud kukuvad kõrgustest teravatele kaljudele, on uppujaid, rongi alla jääjaid jne.

Üllatavalt pole kogu see traagika suutnud esile kutsuda ülepiirilist enesekaitsereaktsiooni sarnaselt galeofoobiale. Juhul kui keegi räägib selfie-foobiast, peetakse silmas tegevuse tüütavat aspekti. Näiteks just äsja tõdes president Barak Obama, et kui tema valimiste ajal olnuks levinud nutitelefonid, poleks ta tõenäoliselt kandideerinud.

President pidas silmas seda, kui palju püütakse teha tema ümbruses selfie'sid. Ta on sellest nähtusest üdini tüdinenud. Olgu lisatud, et tujumuutus on aset leidnud lühikese aja jooksul, sest veel eelmise aasta algul esines ta avalikkuse ees ise selfie-keppi kasutades.

Läbi andmeprisma maailma uuriv Priceonomics analüüsis selfie'de külvatud traagikat. Vahest aitab see kultiveerida vajalikke kaitsereflekse – 49 surmastlahkusid läbi selfie elust 14–32aastased, kellest olid meessoost 74 protsenti. Kõige suurema riskiga on 20–23aastased, võttes üle pooltest õnnetutest surmadest oma kanda. Paralleelse tähelepanekuna moodustavad 18–24aastaste tehtud fotodest selfie'd kolmandiku.

Seega on tegemist omamoodi massiseadusega ehk kes teeb endast rohkem pilte, sureb ka suurema tõenäosusega fotoaparaati peeglina kasutades. Teisalt, kuigi õrnem sugu armastab ennast oluliselt rohkem pildistada, on nad noormeestest omakorda vähem riskialtid, mistõttu on nende suremisrisk läbi parema pildirakursi otsimise kolm korda väiksem.

Häda võib sündida ka sellest, et enesest tehtud pilte ei jäeta isiklikeks mälestuseks, vaid avaldatakse veebis. Ohio ülikooli uuring tuvastas, et kui mehed riputavad enesest tehtud pilte avalikuks vaatamiseks, kõneleb see suuremast nartsissismist ja psühhopaatiasse kalduvatest isikuomadustest. See omakorda motiveerib suurematele riskidele avaliku tunnustuse ja isikliku kasu nimel.

Surmaga lõppenud pildistamistest suurim oht on kukkumissurm, moodustades registreeritud juhtumitest kolmandiku. Õige pisut jääb tahapoole uppumise risk. Kolmandal kohal on surm rongi rataste all. Neljas-viies on relvad ja granaadid, kokku kuue surmajuhtumiga. Viimaks tasub kaaluda, kas pilti tasub teha lennuki- või autoroolis või sind taga ajava härjaga.

Kuid asjale võib vaadata ka nii, et eestlastega ei juhtu midagi hullu, kuna neid pole selfie-surmade statistikas veel esinenud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.