Keha uueneb pidevalt, seahulgas kondid. Keskmiselt kulub kõigi luurakkude vahetumiseks kümmekond aastat. Kontide läbipaistmatuse tõttu on olnud luurakkude uuenemise ja erinevate haiguslike seisundite mõistmine võrdlemisi raske.

Üks võimalus on olnud jahvatada kondid peeneks ja seejärel erinevat rakud lihtsalt kokku lugeda. Ent selle käigus kaob info rakkude algse asukoha kohta. Luid saab viilutada ka uuringute tarbeks õhukesteks viiludeks, kuid sellel on omad probleemid. Töötlemine kahjustab luude ääri ja lõikudest kolmemõõtmelise mudeli kokkupanemine pole sirgjooneline tegevus. Ilma selleta pole võimalik mõista aga suuremat pilti.

Mõne aasta eest esitlesid Stanfordi ülikooli teadlased uudset tehnikat CLARITY, mis võimaldas piiluda pehmete kudede sisse. Kui luud kõrvale jätta, sai katseloomi piisavalt kauaks kemikaalivanni jättes muuta nad täielikult läbipaistvaks. Nüüd näitavad California tehnoloogiainstituudi teadlased eesotsas Viviana Gradinaruga, et vaid paari lisasammuga on võimalik heita saladuseloor ka luude sisemuselt.

Luude läbipaistvaks muutmiseks eemaldatakse neist esmalt kaltsium, rasvad ja vererakud. Paralleelselt immutatakse neid hüdrogeeliga. Lisaks luude kuju säilitamisele aitab see tungida teistel kemikaalidel sügavamale kontide sisemusse. Sõltuvalt luude paksusest võtab protsess hiirte luude puhul aega kuni 28 päeva. Samal ajal on võimalik tähistada erinevaid luurakke helenduvate valkudega, mis hõlbustab nende üksikasjalikumat uurimist.

Teadlased loodavad, et tehnika abil on võimalik paremini mõista erinevate luuhaiguste kulgu. Samuti saaks kontrollida sellega erinevate ravimite toimet. Näitkatsetes leidis töörühm, et ravimifirma Amgen väljatöötatav luuhõrenemist pidurdav ravim kasvatab tõepoolest luudes leiduvate tüvirakkude hulka.

Töörühm nentis, et tehnikat saab veel oluliselt täiustada. Hakatuseks põhineb see difusioonil ehk kemikaalikokteili aeglasele luudesse imbumisele. See kasvatab nii luude läbipaistvaks muutmiseks kuluvat aega kui ka raskendab suuremate, näiteks inimeste kontide uurimist.

Tehnikat kirjeldati ajakirjas Science Advances.