"Kuulen vahel, et "lapsed ei ole motiveeritud" ja "neid ei huvita miski". See on hea näide õpilase ja õpikeskkonna omaduste mittevastavusest, millest tänased teadmised näiteks autonoomse motivatsiooni toetamise kohta aitaksid üle saada. Aga need teadmised ei ole koolis veel üldised. (Õpi)keskkond, milles õpilane oma elu või õppetööga toime ei tule, on täiskasvanute loodud. Me ei peaks antidepressantidega tulekahju kustutamist pealt vaatama, vaid endalt küsima, mida me tegime või tegemata jätsime, et lapsed kurvameelsusse triivisid, ning kuidas hättasattumist ennetada," osutab Arro.

"Täna on kahjuks nii, et asjakohane ja kaasaegne teaduslik teadmine ei jõua piisavalt kiiresti klassiruumi õpetajat aitama, tema tegevusi kruntima-kinnitama ja seeläbi õppimist toetama. Siinkohal pöördugu kõigi ootusrikkad pilgud õpetajaid ette valmistavate asutuste poole, kes saavad vahendada kaasaegseid teaduspõhiseid õppimisega seotud teadmisi. Usun, et ülikoolid näevad vaeva ja püüdlevad parima ja tõenduspõhiseima õpetajakoolituse suunas, aga see on pikk ja keeruline tee."

Samas selgitas Arro ka tõsiasja, et iga lapse õppimisvõime on arendatav. "Täna on teada – peamiselt viitan siin Carol Dweckile ja tema teooriast lähtuvatele teadlastele – et meie võimed ja omadused, sh võime saada paremaks õppijaks, on tõepoolest arendatavad. Ehk siis kui keegi ütleb, et intelligentsus on kaasasündinud, on see lause minu silmis poolik.

Meie võimetel on küll kaasasündinud potentsiaal, aga kõigi võimed on arendatavad. Millise piirini, seda me ei tea, ehkki sildistamine andekateks ja "standardlasteks" tuleb sageli väga kergelt. Sobivas keskkonnas saab meie kõigi potentsiaali – võimeid empaatiavõimest orienteerumiseni, matemaatikaoskusest loovuseni – arendada. Vabandusega, et kivist juba vett välja ei pigista või töö on tellija materjalist, ei tohiks teha otsust, et õpilase peale võib käega lüüa.

Ma arvan, et head õpetajad on alati teadnud, et kui lapse arengut mõistlikult toetada, siis õppimine toimub – vastu ootusi sageli ka siis, kui tema kaasasündinud potentsiaal on väga tagasihoidlik. Aga enne neuroteaduste viimase aja uurimistulemusi ei olnud võib-olla alati nii lihtne seda tõsiasja uskuda.

Täna on teada, kuidas õppimine ajus neurobioloogiliselt toimub, tänu millele teame omakorda, et asja- ja eakohast õpistrateegiat kasutades ning pingutades-pusides ei ole võimalik, et õpilase võimekus ei kasva. Seda me ju usume, et iga päev mõistlikult jooksutrenni tehes saame ajapikku paremateks jooksjateks. Õppimisega on samamoodi.

Probleem tekib vaid siis, kui õppida ja pingutada viisil, mis sel hetkel lapsele mingil põhjusel ei sobi. Näiteks lugema saab õppida eri viisidel. Kui laps ei õpi lugema sama mehhanismi kasutades kui teised lapsed, ei tähenda see, et ta on lootusetu juhtum, vaid ta vajab teist õpistrateegiat."

Ulvart Käärti intervjuu psühholoog Grete Arroga koolinoorte kurvameelsuse põhjustest ilmus ajakirjas "Horisont".