"Tõepoolest, Eesti lapsed on tublid neis asjades, mille neid hinnatakse. Võib-olla neid oskusi, mida täna ei hinnata, väga ka ei treenita," rääkis Arro ETV hommikuprogrammis.

Hariduspsühholoog ütles, et üldpädevused, mis on õppekavades küll sees alates 2011. aastast ja mida on vahepeal kohendatud ja muudetud, võiks panna aluse õnneliku, meelsasti pingutava, sotsiaalselt pädeva ja vastutustundliku inimese arengule.

Mida võiks siis ikkagi tähendada näiteks sotsiaalne pädevus? Arro hinnangul peaks selle all mõista rohkemaid asju, kui täna koolis räägitakse. Tihti on käsitlus lihtsustatud: suhlemispädevus, see tähendab grupitööd.

"Aga oskus teisi kuulata, saada aru emotsioonidest? Oskusi on palju ja kui neid püüda hinnata, siis saad pildi, milline tema areng on," märkis hariduspsühholoog.

Arro sõnul tuleb mõista pädevuste olemust. "Mõista üldse, kuidas toimivad tunnetusprotsessid. Kuidas üldse saame toetada seda, et lapsed oleksid motiveeritud klassiruumis midagi tegema, kuidas toetada toetada õppimiseks kohaseid uskumusi. Me ei saa pädevusi otse arendada," rõhutas ta.

Arro mõistab mõnede muret, et ainealane areng saab seeläbi kannata, kuid väidab hoopis, et see on ainealase arengu hädavajalikuks eelduseks.

"Üldpädevuste toetatus peaks aitama ja soodustama ainealast edukust. Õppimine ja õpetamine peaks seeläbi muutuma mõnusamaks ja kergemaks kõigile osapooltele," selgitas ta.

"Võtame enesemääratluse või õpipädevuse. Kui õpilane oskab hästi õppida, oma õppimisprotsessi suunata, tal on kohased õppimisega seotud uskumused, ta on motiveeritud, tahab ja suudab pingutada, ta naudib õppimist, siis see kõik on tegelikult õpipädevuse osa. Siis on see õppimine palju lihtsam ka õpetaja jaoks."