Sageli öeldakse, et kooliväsimus on õpilaste mureliku meele põhjus. Äkki võiks vaadata asja ka niipidi, et kooliväsimus on hoopis mõningate puuduvate õpioskuste tagajärg. Õpioskuste, mis võivad olla õpilastele õpetamata jäetud. Samuti saab õpetada õpilastele iseenda emotsioonidega paremat toimetulemist. Äkki loobime nendest asjadest liiga vähe mõeldes ise laste heaolule kaikaid kodaraisse?

Usutavasti on täna juba olemas suhteliselt palju sedalaadi teadmisi, mis saaks kurvameelset või kurnatud õpilast aidata. Siin on mõned näited.

Võimete arendatavus
Seda, mida arvatakse võimete arendatavuse kohta, ei peeta just sageli õpioskuseks või õpioskuse osaks. Kuid nii võiks proovida mõelda. Juba mõnda aega on kogunenud andmeid selle kohta, et kui õpilased teavad, kuidas õppimine toimub – millest järeldub, et võimed on arendatavad, pusimine ja pingutamine ning erinevad õpistrateegiad viivad sihile ning pingutamine ja vead ei ole märk viletsast võimekusest, vaid õppimise loomulik osa, siis on nende õpikäitumine mõistlikum ja sellest johtuvalt ka tulemused paremad.

Samuti, kui nad teavad, et sotsiaalsed oskused on muudetavad, on nende suhted ja toimetulek keeruliste sotsiaalsete olukordadega parem ning emotsionaalne heaolu seeläbi kõrgem. Mõistlikke uskumusi võimete ning sotsiaalsete oskuste muudetavuse kohta saab õpilastes toetada.

Halvad tunded
Kas võiks olla veel põhjusi, mis peaks õpetaja teadma, kuidas õppimine ajus toimub? Üks põhjus võiks olla tänane teadmine sellest, et kui õppija on halbade tunnete meelevallas – nt valitseb koolis stressi-, ärevuse- või häbifoon või on õpilased väsinud, magamata või lihtsalt halvas vormis, siis nende täidesaatvad funktsioonid nagu pidurdusprotsessid, töömälu, ümberlülituvus, mida on õppimiseks hädasti vaja, ei tööta optimaalselt.

Teadmist eirates viskame ühekorraga kodaraisse kaks kaigast. Esmalt õpilaste õpivõime pihta ja seeläbi nende akadeemilise saavutuse, mida meile väga meeldib teistele näidata,. Heaoluga arvestades hoiame neid funktsioone, mida on vaja niihästi uute asjade õppimiseks kui ka loovuseks, probleemilahenduseks ja arutlemiseks. Mõned arvavad, et pidev hirmufoon aitab õppida. Ei aita!

Huvi ja selle puudumine
Kui paljud meist tunnevad huvi millegi vastu, millest nad muhvigi aru ei saa ja mis neil sugugi välja ei tule? Kui on liiga kiire selleks, et õpetada kõik õpilased hästi õppima ja sooritama ning hakkamasaamise tunde õppeaine suhtes saaks kätte igaüks, pole põhjust oodata ka õpilaste huvi. Sellest ei pea tingimata mõtlema kui võimete arengu eeldusest, vaid saame paljudele uuringutele toetudes mõelda kompetentsusest kui huvi eeldusest.

Kui õpetaja kappab klassi kuldpeadega ees minema ja aeglasemad jäävad jõuetult ringi vahtima, tekib tekib kompetentsuse tunde asemel võibolla abitus, võibolla trots, aga mitte huvi. Õppimise juures ei ole aga oluline mitte kiirus, vaid selle sügavus, põhjalikkus, loodavate seoste mitmekesisus, asjakohasus ja palju muud sellist, mis ei pruugi kiirelt kätte tulla.

Tegevuse mõtestamine
Motivatsiooni aitab toetada ka tegevuste mõtestamine. Kui paljud meist teevad heal meelel tööd, mille puhul endal pole aimugi, mis on selle eesmärk? Eesti folklooris on ühed tegelased – kratid. Nad on hirmus töökad, aga ei mõtesta oma tegevust. Kratid ei tea, miks nad seda teevad ja mida nad teevad. Kui nad saavad ''võimatu'' ülesande, siis ei muuda nad strateegiat, vaid lähevad lõhki. Krati hoiatav näide võiks meenutada, et iga ülesande sisukas eesmärgistamine, väärtustamine ja mõtestamine – ja seda just õppija perspektiivist – teeb motivatsioonile ainult head.

***
Need olid vaid mõned näited paljudest võimalikest, mis võivad olla koolitüdimuse sügavamateks põhjusteks. Ilmselt saab nii õpilase, õpetaja kui ka lapsevanema perspektiivist küsida, kas tüdimuse taga võib olla õppimise või õpioskusega seotud põhjus ja kuidas sel puhul teda aidata. Õpilastele saab õpetada ju kõiki õpioskusi.

Saada kaksteist aastat head koolikogemust, mis poleks ajaraiskamine ega hirmus piin, ei tohi olla õnnelik juhus või imeline vedamine, vaid pigem ikkagi inimõigus.