„Osooni“ erisaade otsib vastuseid küsimustele, kuidas seda toidukadu vähendada ja kuidas toiduraiskamine on seotud kliimamuutusega.

Toiduraiskamine ei ole lihtsalt tarbetu kulutamine, vaid sellega kaasnevad nii keskkondlikud, majanduslikud kui sotsiaalsed mõjud, selgitab Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Evelin Piirsalu.

„Ühelt poolt on kulutatud palju ressursse: vett, maad, energiat, inimtööjõudu ja see sisuliselt visatakse lihtsalt minema. Teiselt poolt on see ka majanduslik kulu, kolmandaks on seal siis eetilised või sotsiaalsed probleemid, et meil on nii maailmas üle 800 miljoni nälgiva inimese ja ka Eestis nii öelda näiteks puudust kannatavaid inimesi küllalt palju, samal ajal kui teatud teised, võib olla rikkamad inimesed viskavad lihtsalt toidu prügikasti.“

Katrin Bats, Rimi vastutustundliku ettevõtluse spetsialist selgitab, et kliendid ootavad ka õhtul kell kümme poodi tulles värsket ja külluslikku kaubavalikut. See on põhjus, miks toidupoed, näiteks nagu Rimi, peavad ka õhtusel ajal hoidma letid täis.

„Kuna ilmselgelt see õhtune klient ju kõike ära ei osta, siis nii ongi jaekaubanduses üsna normaalne, et et midagi õhtul järgi jääb ja paraku sellega enam midagi väga olulist muud teha ei saa. Kui me ei saa seda annetada, siis me peame selle kahjuks ära viskama,“ selgitab Bats.

Väike viga puuvilja küljes takistab müüki

Kõige rohkem jääb poodides müümata puu- ja juurvilju. Järgnevad kala- ja lihatooted ning siis pagaritooted. Inimestele ei meeldi väikeste vigadega puuviljad ja seetõttu nad jäävadki müümata ja lõpetavad oma tee prügikastis.

Klient jätab enamasti väikese muljumisjäljega tomati ostmata, ehkki selle maitse ei ole väikese pehme koha tõttu kuidagi halvem. Küll aga tähendab iga tund, mil see viga saanud tomat letil seisab, riknemist ja lõpuks söömiskõlbmatuks muutumist. Seetõttu on just puu- ja köögivili see, mida poed kõige enam ära viskavad.

Lahendus algab kodusest planeerimisest

Ehkki poodide äravisatava kauba hulk näib suur, visatakse sama palju toitu prügikasti kodumajapidamistes. Keskmine pere viskab aastas ära neli kilogrammi pagaritooteid.

Mõnda kaupa ostetakse rohkem jaanipäeval, teist jõulude ajal. See tähendab, et ka poed võtavad neid kaupu rohkem müüki. Siin tuleb mängu planeerimise peen kunst.

„Kui me planeerime kaupa liiga vähe, siis meil on klient pahane ja ise jääme müügist ilma, samas aga kui me planeerime liiga palju, siis me oleme silmitsi mahakandmisega, mis samamoodi on suured,“ selgitab Allar Kahju, Rimi tarneahela juht.

Rimis on näiteks IT-süsteem, mis igal öösel analüüsib iga kaupluse iga toote kohta eelnevate perioodide müüke ning kaalub nõudlust mõjutavaid tegureid, näiteks kampaaniaid. Samuti analüüsib arvuti kaupluse varu ning teeb prognoosi tuleviku osas.

Teisisõnu, kui inimesed ühel perioodil aastas ostavad rohkem, seda ka juhul kui nad lõpuks seda toitu ei söö, vaid minema viskavad, leiab süsteem järgmise aasta samal ajal, et teatud sorti kaupu peaks ostma rohkem.

Kui sama peen planeerimise kunst oleks ka Eesti peredes ning toitu ostetaks vajaduse, mitte emotsiooni ajel, leiaks nii poodides kui kodumajapidamistes igal aastal oluliselt vähem toitu tee prügikasti.

Vaata "Osooni" saadet toiduraiskamisest. Saates on kasutatud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uurimustööde tulemusi ja statistikat.