Teadlasrühma juhtis Joanna Morgan Inglismaalt Imperial College Londonist. Ühe peamise uurimistulemusena saadi täpsemalt teada, kuidas on moodustunud Chicxulubi kraatri nn keskrõngas.

Kui suur asteroid suure hooga Maale prantsatas, hakkasid maapinna kõvad kivimikihid loksuma ja lainetama nagu vedelik. Kõigepealt voogasid kivimikihid kilomeetreid eemale, siis valgusid need kiiresti tagasi, nii et löögikohta kerkis üles hiigelsuur mägi. Mägi sai üle kümne kilomeetri kõrge ehk kõrgem kui tänane Everest, aga varises siis taas igas suunas laiali, nii et sinna, kus oli lühikest aega mägi kõrgunud, tuli hoopis lohk keset mäevaringust moodustunud rõngakujulist kõrgendikku.

Kogu see sündmus kestis teadlaste sõnul vähem kui kümme minutit. Kivimid, mis läbisid selle aja jooksul edasi-tagasi ja üles-alla umbes 30 kilomeetrit, on jäänud kraatri merealust keskrõngast moodustama tänase päevani.

Just selle rõngaskõrgendiku poolest ongi Chicxulubi kraater erakordne. Maakeral ei ole teada ühtegi teist löögikraatrit, milles oleks selline moodustis säilinud. Et teadlased teavad nüüd, kuidas rõngas tekkis, oskavad nad paremini aru saada samasugustest rõngasjatest löögijälgedest teistel Päikesesüsteemi taevakehadel ja muidugi tunneme me nüüd ka oma maakera ajalugu jälle natuke paremini.