Brexiti mõju Ühendkuningriigi teadusele: teadmatus rahastuses ja rahvusvahelises koostöös
Möödunud nädalal toimunud referendumi tulemus lahkuda Euroopa Liidust paneb Ühendkuningriigi ülikoolid ja teadusasutused määramatusesse. Kas ja kui paljud kaotavad töö? Kui paljude välisriikide teadlastega jätkatakse koostööd?
Ehk kõige olulisem küsimus on: kui palju EL-i teadusrahast tuleb edaspidi Ühendkuningriiki? Seni on briti teadlaste juhitavad teadusgrandid korjanud EL-i teadusrahastuse meetmetest ligi viiendiku. 2007–2013 eelarveperioodil said nad kokku 8,8 miljardit eurot. Samal perioodil panustas Ühendkuningriik EL-i eelarvesse 5,3 miljardit eurot. Briti ülikoolide eelarvest moodustab EL-i raha 16 protsenti ja 15 protsenti töötajatest on pärit teistest Euroopa Liidu riikidest.
Selleks, et jätkuvalt EL-i rahastusest osa saada, peab Ühendkuningriik taotlema EL-i nn partnerriigi staatust, nagu see on praegu Norral, Šveitsil või Iisraelil.
Need partnerriigid maksavad SKT-põhiselt liikmetasu, et nende teadlased saaksid olla teadusraha taotlemises või rahvusvahelises koostöös võrdväärses positsioonis EL-i liikmesriikidega. Partnerriigi staatus aga sõltub omakorda poliitilistest ja majanduslikest otsustest.
Näiteks Šveitsi puhul on partnerriigi staatus vaid osaline, kuna nad ei luba vabalt oma tööturule Horvaatia kodanikke. Tööjõu, teaduse mõttes siis teadlaste, vaba liikumine koostöö eesmärgil on aga üks keskseid tingimusi partnerriigiks olemise juures.
Teadlased lahkumise poolt ja vastu
Kuigi 51,9 protsenti hääletanutest pooldas Euroopa Liidust lahkumist, oli enamik teadlasi EL-i jäämise poolt.
Viimane aasta on pannud Ühendkuningriigi teadlaskonna jagunema kahte leeri, mis vastavalt lahkumise pooldajate ja vastaste puhul kannavad nime Scientists for Britain ja Scientists for EU. Nagu öeldud, pooldab enamik teadlaskonnast Scientists for EU vaateid.
Millised argumendid kõlavad aga Scientists for Britain leerist? Lahkumist pooldavate teadlaste hinnang on, et Ühendkuningriik võikski jätkata EL-i teadusrahast osa saamist ning uuringutes osalemist eelmainitud partnerriigi staatuses.
Jaanipäeva järel avaldatud seisukohas toob Scientists for Britain välja kaks peamist seisukohta. Esimene seisukoht on, et Euroopa Liidul on praegu 16 partnerriiki, kes ei ole liikmed, kuid kes osalevad EL-i teadusrahastus- ja uurimisprogrammides. Ühendkuningriik võiks sarnaste lepingute alusel olla 17. partnerriik.
Teiseks argumendiks on riikliku rahastamise suurendamine. Ühenduse eestkõneleja dr Lee Upcraft ütles reedel BBC-le, et Ühendkuningriik suudab olla maailma juhtiv teadusriik ilma Brüsseli piiravate regulatsioonideta. Ta lisas, et Brexit survestab riiki senisest enam teadusrahastusse panustama, viidates sellega hiljutisele Stephen Hawkingi väljaütlemisele, milles too osutas liigsele EL-i rahast sõltumisele ja kesisele riilikule panusele.
Seega väga sarnane tähelepanek, mille on teinud ka Eesti teadlased nii projektipõhise rahastuse kui Euroopa Liidu rahastusest sõltumise osas.
Briti ülikoolide langus edetabelis?
Maailma ülikoole reastava Times Higher Educationi edetabeli kohaselt oli maailma veerandsaja parima ülikooli hulgas seitse Ühendkuningriigi ülikooli, Euroopa veerandsaja hulgas kümme ülikooli.
Lisaks heale rahastusele, milles on oma osa samuti EL-i teadusrahal, on need ülikoolis rahvusvahelises teadus- ja õppetöös silmapaistvad. Kui EL-ist lahkumine peaks ühtlasi tähendama väliskoostöö piiramist, tähendab see võimalikku langust ka maailma ülikoolide edetabelis.
Nimelt on väga paljudel Ühendkuningriigis töötavatel välisteadlastel ning seal õppivatel tudengitel see võimalus just EL-i sees toimivate lepingute tõttu. Nüüd on aga kerkinud küsimus, kuidas need teadlased ja üliõpilased Ühendkuningriigis jätkata saavad? Selle osas väljendas muret ka 133-e Ühendkuningriigi kõrgkooli ühendava ogranisatsiooni president Julia Goodfellow.
Londoni Kuningliku Seltsi (LKS) endine president, praegune Francis Circki instituudi juhataja Paul Nurse avaldas arvamust, et briti teadlastel saab edaspidi olema väga raske hoiduda isolatsioonist, mida Brexit endaga kaasa toob.
Sellele samale isolatsioonist hoidumisele osutas ka Alan Goodman, USA-keskne mittetulundusühing Rahvusvahelise Hariduse Instituudi president, kellelt Times Higher Education palus kõrvalseisja hinnangut Brexiti mõju osas Ühendkuningriigi haridusele ja teadusele.
Lisaks eelmainitule tõi Goodman välja, et Ühendkuningriigi teadlased peavad nüüd aga võtma senisest oluliselt suurema eestkõneleja rolli, et poliitikute survestamisel edu saavutada. See on hädatarvilik, et säilitada toimivaid koostöösuhteid, mille eelduseks on teadlaste vaba liikumine.
Koostööst äraütlemisi tuleb järjest
Juba praegu, kus on vaid teada rahvahääletuse tulemus ning konkreetseid samme EL-ist lahkumiseks pole tehtud, saavad Ühendkuningriigi teadlastele äraütlevaid vastuseid koostöö osas.
already getting reports of UK researchers not welcome any more in EU consortiums as sentiment hardens.. https://t.co/2x2VtbN1fS
— Nick Wright (@profnickwright) June 26, 2016
Euroopa Komisjoni teaduse- ja innovatsiooni valdkonna peadirektor Robert-Jan Smits kirjeldas väljaandele Science|Business, et tema telefon on lakkamatult helisenud. „Ülikoolide rektorid, Ühendkuningriigi Horisont 2020 programmi koordinaatorid ja loomulikult minu oma meeskond kõik on mures, ärritunud ja vihased, sest nad ei tea, mis ootab ees edasise koostöö osas.“
Eriti suurt peamurdmist on andnud sellised valdkonnad, kus riikideülene koostöö Euroopa erinevate teadusasutuste vahel on kriitilise tähtsusega. Näiteks kliimamuutuste või tervisehoiu uuringute vallas.