"Pealtnägija": koroona puhus elu sisse miljonite eurode eest rajatud tipplaborile

Foto: ERR

Koroonapandeemia aitas leida lisaraha miljoneid eurosid maksnud, kuid seejärel Tartus aastaid tühjalt seisnud üliohtlike haigustekitajate uurimiseks sobivale laborile. Kui lähiaastateks on tööpõld kindlustatud, napib selle jätkusuutlikult käigus hoidmiseks inimesi.

Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini keskuse juurde tehti 2014. aastal miljoneid eurosid neelanud ruumid. Nende aparatuuriga varustamiseks ja mehitamiseks enam raha ei jätkunud. Kuus aastat tühjalt seisnud kolmanda taseme labor tuli valusalt meelde, kui SARS-Cov-2 viirus üle planeedi rullis ja sh Eestis tegutsevatel teadlastelt nõuti sisuliselt üleöö lahendusi.

Avalikkuse survele ja teadlaste palvetele tuldi vastu ja valitsus leidis erandkorras labori sisustamiseks 1,5 miljonit eurot. Nüüd, ligi kaks aastat hiljem käib siin töö ka koroonaviirusega. Tellimusi tuleb nii ülikoolilt kui ka erasektorilt, rääkimata tavapärasemast teadustööst. Kokku töötab laboris neli inimest, kellest enamik on Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsa õpilased.

Tööd tehakse ka koroonaviiruse kallal – külmikutes on olemas alfa, beeta ja delta koroonaviirus. "Põhimõtteliselt me võtame siin vastu proovi, eraldame viiruse ja kasvatame seda viirust. Siis teadlased saavad seda uurida. Samal ajal me saame kasutada seda ka teenustööl. Tulevikus võib seesama proov, millest me selle viiruse kasvatasime, olla üheks testimise osaks siin, kui näiteks katsetatakse vaktsiinikandidaate," märkis Liane Viru, labori administratiivjuht.

Praeguste erasektori tellimuste seas paistab muu hulgas silma akadeemik Mart Ustavi firma Icosageni koroonavastase ninasprei tõhususe hindamine. Selle kõrval kontrollitakse ka eestlaste loodud kaelaskantava õhupuhasti töövõimet.

"Meil on seal praegu meie poolt välja arendatud mannekeen või siis nii-öelda katseseade, kus on inimese büst, kes kannab meie seadet. Katseseade ongi mõeldud selleks, et mõõta seda, kui efektiivne on selle seadme reaalne kandmine, kui palju seade kaitseb inimest," selgitas Robert Arus, Respiray kaasasutaja.

Tavalises laboris selliseid katseid teha ei saaks, kuna need eeldavad viiruse õhku viimist. BSL-3 laboris töötamiseks spetsiaalselt Šotimaalt naasnud Tartu Ülikooli viroloog Margus Varjak rõhutas, et seal tohivad seal töötada ainult inimesed, kes on saanud vastava koolituse ja väljaõppe.

"Inimene tänavalt sinna ei tohi minna. Sinna ei tohi minna inimene tavalisest laborist. Seal ei tohi ka minna teine viroloog, kellel puudub vastav kogemus, et seal nüüd väga väga rangelt kontrollitud – sisemine väljumine, seal töötamine," loetles Varjak.

Arus hindas labori paindlikkust: "Tartu läheneb probleemidele või meie nii-öelda püstitatud probleemile loovalt. Nad võtavad seda, kui laheda võimalusena näiteks testide tegemist. Enne meie mooduli testimist polnud nad teinud ühtegi katset, kus oli patogeen – viirus või bakter – õhku paisatud".

Iga mees enda eest

Ühtlasi näitas pandeemia kätte, et rahvusvahelisele koostööle ja teiste riikide labori kasutamisele ei saa vähemalt selle algusfaasis loota. "Kui vaadata seda pandeemia olukorda, siis olid klõpsti riigipiirid kinni. Meil pole siis kuhugi minna ja tegelikult saame loota vaid enda ülikooli taristu peale ja inimeste peale," sõnas Liane Viru.

Andres Merits rõhutas, et igal riigil peab igas olulises valdkonnas olemas olema oma isiklik teaduslik kompetents. "Võime öelda samamoodi, et meid kaitseb NATO. meil ei ole üldse vaja Eesti sõjaväge ja üldse me sinna mitte ühtegi senti ei pane. Võib-olla kümne aasta jooksul on see kõik suurepärane – raha saab kasutada energiatoetusteks või rohepöördeks või milleks iganes, aga varem või hiljem lõpeb see suure suure probleemiga. Teadusega on täpselt sama lugu," sõnas professor.

Valitsuse leitud pooleteisest miljonist kulus miljon sisustusele. Ülejäänud poole miljoniga suudetakse asjaosaliste sõnul laborit käigus hoida kolm aastat ehk kahe aasta pärast tuleb ilmselt hakata sarnaselt muu Eesti teadusega taotlema projektipõhist rahastust.

"Ongi mõeldud, et see sõltuks projektipõhisest majandusest, mis on mõnetigi selline natukene riskantne mäng alati, sest projekti saamise protsent kõigub seal kümme ja kahekümne protsendi vahel," sõnas Varjak. Kui kahe projekti vahele jääb liiga pikk paus, võib seada tema sõnul oht ka sedasorti kompleksi toimimise tervikuna.

Omaette teema on Andres Meritsa sõnul et rohkem tuleks investeeriga inimestesse, kes keskenduksid koroona ja laiemalt hingamisteede viiruste uurimisele, sest praegu teevad teadlased, sh tema ise, seda oma põhitöö kõrvalt.

Tasemel otsuste tegemiseks tarvilike oskuste ja kogemuse omandamine võib võtta kümneid aastaid. "See on see, mida meil on puudu ja mille osas hetkel on endiselt nii-öelda võimalused labori näol olemas, aga teadlaste kohapealt on osooniauk," tõdes professor.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: