Järeldused põhinevad enam kui kümne aasta vältel soomlaste eestvedamisel orbiidile lennutatud polaarsatelliidi NPP kogutud andmetel, mille kalibreerimiseks kasutati ligikaudu 30 000 maapealset mõõtmist.

Reostuse ulatus on seotud suuresti riikide majandusliku arenguga. Euroopas ja Põhja-Ameerikas näeb täiesti pimedat öötaevast vaid üks protsent elanikkonnast. Palja silmaga Linnutee nägemiseks peavad tulemuste kohaselt kõige pikema väljasõidu tegema aga Kairo elanikud. Märkimisväärset reostust võib näha ka Belgia, Hollandi ja Saksamaa piirialadel, Itaalia põhjaosas Po orus ning Ameerika Ühendriikide idarannikul. Eredaim on Singapuri, Kuveidi ja Katari taevas. Neist esimeses ei pruugi öösel ringi liikudes värvitaju kehva valgustatuse tõttu üldse kaduda.

Uuendatud atlase taga olev töörühm eesotsas Fabio Falchiga Itaalias asuva valgusreostuse teaduse ja tehnoloogia instituudist märgivad, et reostus on laienenud järk-järguliselt, Põhja-Ameerikas ja Euroopas keskmiselt kuus protsenti aastas Kuigi probleemi süvenemist võib olla seeläbi raske jooksvalt tajuda, on vahe 15 aasta eest avaldatud atlase esimese versiooniga märkimisväärne.

Asjatust taeva valgustamisest pole pääsenud ka Eesti. Linnutee pole oma täies hiilguses nähtav 83,9 protsendi eestlaste jaoks. Keskkonnas, kus saab öösel hakkama ka ainult kolvikesi kasutades, elab umbes kolmandik rahvastikust. Laiemas plaanis on aga Eesti taevas võrreldes Lääne- ja Kesk-Euroopaga rahvastiku asustustihedusest lähtuvalt suhteliselt puhas. Näiteks pole võmialik Linnuteed näha viiendikul territooriumist. Piirkond, kus kepikesi kasutama ei pea, moodustab riigi pindalast vaid 0,3 protsenti.

Falchi et al./Science Advances

Töörühm nendib ajakirjas Science Advances ilmunud uurimuses, et valgusreostuse piiramisel poleks kasu ka LED lampidest. Viimase näitlikustamises mudeldasid teadlased olukorda, kus maailmas vahetataks kõik tänapäeval kasutuses olevad naatriumlambid valget valgust kiirgavat energiatõhusamate valgust kiirgavate dioodide vastu. Sammu tulemusena kasvaks valgusreostus kaks kuni kolm korda, kuna Maa atmosfääris hajub väiksema lainepikkusega ehk sinakam valgus rohkem kui punakamad toonid.

Falchi nentis seejuures, et inimsilm on sinise valguse suhtes tundlikum, mis võib omakorda mõjutada inimeste füsioloogiat, millele on nüüdisaegne valgusküllasem öine keskkond jätnud niigi oma jälje. ''Me pöörame küll tähelepanu energiatõhususe parandamisele, mille juures kujutavad LED valgustid tõepoolest head lahendust, kuid ei arvesta seejuures sellega, mis on selle teisesed mõjud,'' nentis Falchi. Näiteks pärsib sinakam valgus melatoniini tootmist, mis raskendab omakorda uinumist, mida võib tunnistada pea igaüks õhtul arvuti- või telefoniekraani jälginud inimene.

Valgusreostust ei vähendaks ka sirgjooneline gaaslahenduslampide LED valgustitega asendamine. Falchi et al./Science Advances

Ent valgusreostus jätab oma jälje ka ökosüsteemile laiemalt. Muu hulgas täheldatud, et kõrghoonetest immitsev valgus ajab segadusse rändlinde, mil rannikul asuvatest linnadest lähtuv valgus häirib merikilpkonnade rännet. Teised uuringud on viidanud, et tehisvalgus häirib jaaniusside paaritumist ja zooplanktoni toiduotsinguid, millest viimane võib viia omakorda veeõitsenguteni.

Samal ajal on ülevaateuuringutes juhitud tähelepanu linnade tänavavalguste kitsaskohtadele, mis moodustab nende elektriarvest keskmiselt 40 protsenti. Jättes kõrvale inimtühjade tänavate valgustamisega seonduvad probleemid, kiirgub ligikaudu pool valgusest taevasse ehk ei täida tegelikult oma eesmärki.

Uuri interaktiivset atlast siit.