Veidi enam kui 200 aasta eest sakslase Samuel Hahnemanni loodud alternatiivmeditsiini haru tugineb väitele, et haigusi põhjustavad ühendid võivad saada neid alkoholis või vees piisavalt lahjendades hoopis arstimiks. Tinktuuri raputamisega tõstetakse selle potentsi, mis loob kunsthaiguse, mis suudab pärishaiguse kehast tõrjuda. Meetodi populaarsuse tõttu on homöopaatia sattunud ka teadusliku uurimise alla – tulemused ei näi olevat aga nii muljetavaldavad, kui võib välja lugeda meetodi populariseerijate sõnadest.

Austraalia riiklik tervise ja terviseuuringute agentuur vaagis koos uuringu sõltumatuse garanteeriva konsultatsioonifirmaga 1800 ekspertrühma, homöopaatia survegruppide ja avalikkuse poolt esitatud teksti.

Neist vastas uuringu kriteeriumitele vaid 225. Mõned tööd näisid esmapilgul tõepoolest tõestavat, et nähtud mõju poleks saanud seletada platseeboefektiga ehk pelgalt organismi ootusest tingitud füsioloogilise muutusega. Teiste seas hõlmasid need haiguslikke seisundeid nagu ärevushäire, krooniline väsimus, AIDS ja maohaavandid.

Uurimuste üksikasjalikumal analüüsimisel selgus aga, et vastavates uuringutes osales statistiliselt oluliste tulemuste saamiseks liiga vähe katsealuseid või polnud katsed kavandatud viisil, mis oleks võimaldanud välistada teiste tegurite mõju. Samuti tuli ette probleeme uurimistulemuste täpsuse ja uuringute läbiviimisega.

Agentuur järeldab, et neil uurimise alla võetud töödes käsitletud haiguslikest seisunditest leida mitte ühtegi, mille puhul võiks homöopaatiat pidada tõhusaks ravimeetodiks. Nõnda soovitab see tungivalt homöopaatiast abi otsivatel inimestel järele mõelda, kas poleks mõistlikum eelistada tõestatult töötavaid raviviise. Sarnaselt soovitatakse loobuda raviviisi riiklikul tasemel tervisekindlustuse kaudu toetamisest.

Maailma alternatiivmeditsiini sektori käive ulatus 2015. aastaks hinnanguliselt 115 miljardi dollarini.