"Selline õigusraamistik on olemas ühel või teisel moel vähemalt 30 maailma riigis. Arvan, et Eesti peaks selles suunas minema, et eriti väärtuslikud loodusobjektid erinevad tüüpilistest objektidest," leidis Soomere Eestimaa Looduse Fondi korraldatud akadeemikute arutelul. Mereteadlase hinnangul on Eesti looduskaitse jäänud oma alusseisukohtades kohati liiga jäigaks ega suuda sammu pidada muu maailma õigusruumi arengutega.

Ta tõi eeskujuks Uus-Meremaa, kus on astutud pretsedenditu samm ja antud ühele jõele seadusega juriidilise isiku õigused. "Lisaks sellele, et loodusobjektil on õigus eksisteerida, on jõel seadusega sätestatud veel õigused voolata vabalt enda valitud sängis ja kanda edasi põhjasetteid," selgitas Soomere. Tema sõnul vajaksid sarnast kaitset ka Eesti ökosüsteemid, sest praegune kaitse sõltub liialt hetkearusaamadest.

"Ka rabal peavad olema sellised õigused, kui me tahame, et ta tegelikult saaks eksisteerida ja jääda püsima mitte mõnekümneks aastaks, vaid et me ei peaks teda iga paarikümne aasta tagant uuenenud kontseptsioonide najal parandama või taastama," lisas endine akadeemia president. Soomere pakkus välja, et juriidilise isiku staatuse võiksid esialgu saada konkreetsed esindusobjektid – üks jõgi, üks järv, üks soo, üks rand ja üks nõmm. "Kui me suudaksime formuleerida juriidiliselt korrektselt, millised on need loodusobjektide põhilised õigused, kaoks ära tohutu hulk vaidlusi ja pilt läheks palju selgemaks," selgitas ta.

Muutuv reaalsus ja puhas loodus

Lisaks Soomerele osalesid arutelul eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik, maastikuökoloogia professor Ülo Mander ja loodusteadlane Urmas Tartes. Üheskoos tõdesid nad, et looduskaitse üheks suuremaks takistuseks on nn nihutatud reaalsuse sündroom (shifting baseline syndrome). Sellega kirjeldatakse olukorda, kus iga uus põlvkond peab oma lapsepõlve keskkonnaseisundit normaalsuseks, tajumata, et see on varasemaga võrreldes juba oluliselt halvenenud.

Moderaator Urmas Tartes tõi isikliku näite: "Kui mina olin pisikene 60ndatel aastatel, läksime Õhne jõkke kala püüdma. Me ei võtnud plastpudeliga vett kaasa, kui meil oli janu, jõime üle paadiserva. Täna ma ei läheks igasse veekogusse vett jooma."

Sama suundumust kinnitas Tarmo Soomere, viidates veekogude reostusele ja inimeste harjumuste muutumisele viimase sajandi jooksul. "Sellest on napp 100 aastat, kui Eesti asus süstemaatiliselt selgitama maakohtades talumeestele, et kemps on vajalik – ei pea käima maja taga lepikus," märkis akadeemik. Teisisõnu võivad ühiskondlikud normid ja arusaamad puhtusest kiiresti muutuda.

Soo kui süsinikupank

Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander rõhutas vajadust eristada kliimadebatis lühiajalist süsinikuvahetust pikaajalisest talletamisest. Tema sõnul räägitakse liiga palju süsiniku sidumisest ja liiga vähe varust. "Sood ja turbamaad moodustavad kolm protsenti maismaa ökosüsteemidest, kuid nad on talletanud 30 protsenti süsinikust," rõhutas Mander. Seega mängivad märgalad kliimamuutuste leevendamisel ebapropotsionaalselt suure rolli.

Professor selgitas, et metsade ja soode puhul aetakse tihti segamini ökosüsteemi ja atmosfääri vaheline kiire gaasivahetus ning see, mis tegelikult mulda või turbasse pikkadeks aastasadadeks pidama jääb. "Me peame eristama seda lühiajalist gaasirežiimi või gaasivahetust ja seda, kui palju talletub süsinikku mulda. See on põhiline kriteerium," rõhutas Mander.

Teadlane soovitab, poliitik otsustab

Paneelis arutleti teravalt ka teadlaste ja poliitikute vahelise suhte üle. Ehkki ootus teaduspõhisele riigijuhtimisele on kõrge, ei tähenda see, et poliitikud peaksid alati teadlaste soovitusi järgima. Tarmo Soomere sõnul on poliitikutel laual palju erinevaid komponente: koalitsioonilepingud, rahalised võimalused ja ühiskonna valmisolek. "Teadlastel ei ole mandaati otsuseid teha – nii töötab demokraatia. Me oleme valinud need, kes teevad otsused," sõnas Soomere. Akadeemik rõhutas, et teadusnõu on vaid üks sisend paljudest.

Akadeemik Jüri Allik lisas psühholoogia mätta otsast, et faktid üksi ei veena tihti kedagi. Ta viitas Thomas Kuhni teadusrevolutsioonide teooriale, mida ta ise nimetas naljatamisi parimaks psühholoogiaõpikuks. Alliku sõnul näitas Kuhn, et teadus ja ühiskond ei arene alati loogilist rada pidi, vaid läbi inimlike filtrite. "Selle raamatu mõte on, et teadusliku loogika areng pole loogiline, vaid puhtalt sotsiaalpsühholoogiline – see käib läbi inimeste," nentis professor. See tähendab, et uute tõdede omaksvõtt nõuab sageli põlvkonnavahetust.

Looduse iseväärtus ja sotsiaalne murdepunkt

Kuigi arutelus kõlas mitmeidki uhkusenoote Eesti teaduse tipptaseme ja inimeste harituse kohta, jäi kammertooniks vajadus sügavama väärtushinnangute muutuse järele. Osalejad leidsid, et looduskaitse ei peaks põhinema vaid inimlikul kasulikkusel, vaid looduse iseväärtuse tunnistamisel.

Maastikuökoloogia professor Ülo Mander viitas, et rahvusvahelisel tasandil on jää hakanud liikuma. Näiteks võeti mullu Tartus toimunud konverentsil vastu deklaratsioon, mis rõhutab märgalade õigust eksisteerida. See annab teadlastele ja kaitsjatele moraalse ja juriidilise seljataguse, mille tulemusel ei peaks iga üksiku raba puhul uuesti tõestama, miks seda on vaja hoida.

Moderaator Urmas Tartes võttis debati kokku lootusrikka visiooniga ühiskondlikust pöördest. Tema sõnul on ühiskond samasugune põimsüsteem nagu loodus, kus muutused ei toimu alati lineaarselt, vaid võivad saabuda järsu hüppena.

"Kui me hoolega ühiskonda ja lapsi harime, siis võib tekkida ühiskonnas varem või hiljem sotsiaalne murdepunkt," sõnas Tartes. See tähendaks hetke, mil looduse juriidilised õigused ja iseväärtus ei tundu enam utoopiana, vaid normaalsusena – nii nagu tänapäeval on normaalne, et inimesed ei reosta enam avalikult jõgesid. Just selles väärtusruumi nihkes, mitte ainult teaduse edetabelikohtades, nägid osalejad võtit ka Eesti looduse säilimisele.

Nelik astus üles ELF-i korraldatud märgalade päeva konverentsil toimunud paneelarutelul "Teadus ja loodus keset väärtusi ja vaidlusi".