Meie Läänemeri on enamjaolt üks sõbralik meri. Ega muidu saanud siin seigelda viikingid ja toimetada Hansa Liidu kaupmehed ning tekkida rannikulinnad. Siiski teeb ka meie meri vahel pahandust. Kui see piirdub ohtlike lainetega, siis on kaasajal kerge end nende eest sadamasse peita – vähemalt kaks päeva ette on teada, kus ja kui kõrgeks lained kasvavad. Liiatigi pole viimase 40 aastaga ka lained arvestataval määral kõrgemaks kasvanud, kirjutavad TTÜ professor professor Tarmo Soomere, teadur Katri Viigand ja vanemteadur Maris Eelsalu

Üleujutustega on keeruline lugu

Keerukam on lugu üleujutustega, mida teadlased oskavad samuti vähemalt kaks päeva ette prognoosida. Sadamat, maja või maanteed ei saa aga selga võtta ja sisemaale ohutusse kohta viia. Sadam peab mere märatsemise välja kannatama ja laevadele ohutut varjupaika pakkuma. Maja ja maantee tuleb merest lihtsalt piisavalt kaugele ehitada.

See, mis on piisav kaugus, on mitme miljoni dollari küsimus. Enamgi veel: vastus sellele on eri aegadel erinev isegi ühe ja sama koha jaoks. Kui erinevat ohtu võivad põhjustada ülikõrged veetasemed lähitulevikus ja kuidas on ohutase eri kohtades kümnete aastate jooksul muutunud, analüüsivad käesoleva artikli autorid, tehnikaülikooli teadlased ajakirjas Ocean Engineering.

Ülikõrged veetasemed on küll haruldased külalised, aga nad käituvad teatavas mõttes kindlate reeglite järgi. Neid on suhteliselt lihtne prognoosida ja ranna kasutajatele juhtnööre anda siis, kui need reeglid ajas ei muutu. Siis öeldakse, et ülikõrgete veetasemete "kliima" on statsionaarne.

Vesi võib vahel randa uputamas käia, nagu meri seda ikka teeb. See on justkui mere sügav hingetõmme. Kui on teada, kuhu vesi jõuab kord 10, 50 või 100 aasta jooksul, saab ehitaja riske adekvaatselt hinnata ja teha mõistlikud otsused, kuhu või kui kõrgele mingi asja sättima peab või kui kõrgeks tuleb teha lainemurdjad. Nii on toimitud aastakümneid.

Läänemere erilisus

Üllatus-üllatus: meie meri pole selline. Läänemere ülikõrgete veetasemete "kliima" on radikaalselt teistsuguste omadustega. Nimelt on ülikõrgete veetasemete muster pidevas muutumises praktiliselt kogu merel. Tehniliselt: nende omadused, nii võimalik kõrgus kui ka esinemise tõenäosus, on märgatavalt muutunud.

Kas see on kliimamuutuse tulemus või ongi meie meri selline isepäine, ei ole veel selge. Mitmetes kohtades on aga ülikõrgete veetasemetega seotud riskid viimase mõnekümne aasta jooksul oluliselt kasvanud. Õnneks mitte Eestis, küll aga näiteks Leedus, mida varem on peetud suhteliselt ohutuks kohaks. Seevastu mere lääne- ja põhjaosas on need riskid kahanenud.

Märksa olulisem on tõestus, et mere käitumise iseloom võib mõne aastakümnega märgatavalt muutuda ja selline muutumine on Läänemere toimimise lahutamatu osa. See pole lihtsalt tõdemus.

Ülikõrgete veetasemetega seonduvaid riske ja nende muutumist saab prognoosida. Mitte küll tavaliste meremudelite abil, mis tarvitatakse igapäevaselt veetaseme või lainekõrguse jälgimiseks. Vaja on keerukamaid ja selle võrra võimsamaid matemaatilisi meetodeid, nn üldistatud ekstreemväärtuste teooria vahendeid.

Kui neid nutikalt rakendada, joonistub iga rannaosa jaoks välja üks suurus, mille märk ütleb, kas risk on kasvamas või mitte. Sellised tulemused on mitte ainult kasulikud või huvitavad, vaid ka lihtsalt ilusad.