Karm õppetund pakub Läänemere lindudele reostuse korral suuremat elulootust
Viimasest suuremast merereostusest Eesti rannikul on möödas ligi 20 aastat. Kuigi sellest ajast saadik on riigi valmisolek õlireostust tõrjuda märgatavalt paranenud, ei saa tihenenud laevaliikluse ja merepõhjas roostetavate vrakkide tõttu vabatahtlikud end lõdvaks lasta.
Aastal 2006 toimunud ulatuslik Nõva reostus ilmestas keskkonnaameti loomaabi peaspetsialisti Karmel Ritsoni sõnul, et riik pole korraga tuhandete naftaga kokku puutunud lindude puhastamiseks valmis. Sellest ajast saadik on riigi valmisolek merereostuse tõrjumiseks tema hinnangul iga aastaga paranenud.
"Peale seda õppisime palju, hankisime suurel hulgal varustust ja seda varustust me aeg-ajalt koolituste raames kokku panemegi, et me reaalolukorras teaksime, kuidas see kõik käib," rääkis Ritson saates "Ökoskoop". Ühe sellise neljapäevase koolituse korraldas hiljuti Eestimaa Looduse Fond, et selgitada eluslooduse päästmistööde kitsaskohti.
Koolitusel jagas oma teadmisi ja kogemusi Saksamaalt pärit eluslooduspääste Sascha Regmann, kes tegeles ka 2006. aastal koos rahvusvahelise organisatsiooniga Eestis Nõva õnnetuse tagajärgedega. "On oluline, et terve keti iga ahel saaks täidetud. Nii kui üks lüli puudub, ebaõnnestub kogu üritus täielikult," sõnas Regmann.
Teisisõnu peab olema sündmuskohal korraga kogenud inimesed, kes oskavad linde pesta, piisavalt basseine, kuhu linde pärast pesu panna, ning sinna juurde peavad olema täidetud ka eelpesunõuded. "Need on väga kõrged standardid ja on palju asju, mida peame meeles pidama," selgitas ta koolituse laiemat eesmärki.
Naftareostuse korral vajavad linnud kiiret abi
Merereostustõrje ekspert ja koolitaja Agni Kaldma meenutas 2006. aasta Nõva õnnetust, kus ta oli vabatahtlikuna kohal. "Need olid hästi koledad kogemused. Hästi kahju oli ja kahju oli ka sellest, et tegelikult meil ei olnud mitte mingit ettevalmistust, mitte mingeid vahendeid ega teadmisi. Me ei osanud tegelikult aidata," sõnas Kaldma.
Päästeoperatsioonide edukuse hindamisel võetakse tavaliselt aluseks vabastusprotsent ehk palju linde pärast nende puhastamist ja turgutamist tagasi loodusesse lastakse. Nõva reostuse puhul pääses vaid umbes iga kolmas väikelind. "See oli tingitud sellest, et linnud olid olnud väga kaua ilma õige abita. Väikesed linnud ei pea lihtsalt nii kaua vastu. Luikede puhul, kes on suured tugevad linnud ja peavad kauem vastu, oli vabastusprotsent umbes 90," meenutas Kaldma.
Reostuse mõju lindudele sõltub täpsest naftatüübist. "Raske kütteõli, mis merre sattudes linnud ära määrib, hävitab linnu sulestiku veepidavuse, sest nafta rikub sule struktuuri. See tähendab, et vesi läheb läbi sulestiku ja jõuab linnu nahani, lindudel hakkab külm," selgitas Kaldma. Kaldalt sooja otsides ei saa ta aga enam süüa ega juua.
"Põhimõtteliselt juba väga väike kogus naftat lõhub linnu sulestruktuuri ja veepidavuse. Lind nälgib kokkuvõttes surnuks," nentis Kaldma.
Sascha Regmann tõdes, et diisel on elusloodusele veelgi ohtlikum: "Diisel on agressiivsem kui raske kütteõli, sest raske kütteõli on paks, jääb linnu nahale." Nahaga kokku puutudes tekitab diisel nahapõletuse, mis nõuab eriti kiiret reageerimist. Mõnel juhul ei õnnestu linde isegi enam taastusravikeskuses üles turgutada.
Õnnetuse korral algab päästeoperatsioon abi vajavate lindude püüdmisega. "Mäletan 2006. aasta leket. See oli talvel, lund oli palju ja linde polnud lihtne kätte saada. See on esimene katsumus, millele järgnes lindude seisundi hoidmine või seisundi parandamine. Nad on väga nõrgad ja nende pesemiseks kulub vähemalt 48 tundi," rääkis Regmann.
Kinni püüdmise järel toimub triaaž, mille käigus hinnatakse lindude tervislikku seisundit. Agni Kaldma sõnul määratakse iga operatsiooni eel kindlad põhimõtted, milliseid linde päästetakse. Seejuures arvestatakse nii päästevõimekuse kui ka liigispetsiifikaga. "Näiteks kui meil on kõrge kaitsekategooriaga liik, siis ilmselt teda ikkagi prioritiseeritakse. Isegi kui ta tervislik seisund on halvem," ütles Kaldma.
Päästmisele järgneva kahe päeva jooksul toimub lindude esmane stabiliseerimine. See tähendab, et neid hoitakse soojas kohas, neile antakse süüa ja juua. "Nad saavad rahuneda vaikselt soojas, keegi neid ei sega, ainult siis kui on vaja neid toita," selgitas Kaldma.
Peale seda võetakse vereproov ja vaadatakse üle linnu tervislik seisund. Linde saab pesema hakata alles siis, kui nad kaalus juurde võtavad ja temperatuur on liigiile omane. "Mõte on selles, et kui lind on näljas, kui ta on janus, kui tal on halb tervislik seisund, siis pesemise protsess on tema jaoks ikkagi väga stressitekitav ja ta lihtsalt ei ela seda üle," lisas koolitaja.
Pesemisega taastub üldjuhul lindudesulestiku veepidavus ja sulestik saab jälle oma õige vormi. Seejärel pannakse linnud basseinidesse, kus nad saavad oma sulestiku õigesti kohendada. "Kui sulestiku veekindlus on taastunud, siis saab nad vabastada, aga enne vabastamist kõik linnud ka rõngastatakse. Loomulikult on kõigil väga huvitav teada nendest taasleidudest," kirjeldas Kaldma.
Päästmiseks on vaja nii vahendeid kui inimressurssi
Karmel Ritsoni sõnul on laevaliiklus Läänemerel üha kasvanud. Seoses käimasoleva sõjaga Ukrainas on rohkem liikvel ka kahtlast päritolu ja ebausaldusväärses seisukorras laevu. Teist reostusohu allikat kujutavad vanad vrakid, millest võib samuti õli lekkida. Seega on valmisolek sellisteks juhtumiteks endiselt väga oluline.
Ritson tõi välja, et paljudel riikidel on tänapäeval metsloomade rehabiliteerimiskeskused. "Need riigid siis kasutavadki neid keskuseid metsloomade või enamasti siis lindude abistamiseks, kui nad on reostunud. Eestil paraku täna sellist keskust ei ole. Tugineme mobiilsel linnuhaiglasüsteemil, mis koosneb arvukatest telkidest ja erinevatest puuridest, kus linde saab hoiustada," ütles ta.
Lisaks on seal vajalikud kausid, kus linde pesta, isikukaitsevahendid, generaatorid, voolikud, külmkapid, kuivatid, pesumasinad jne.
Rannikult merereostuse avastamisel laekub info kõigepealt keskkonnaameti kriisivalve meeskonnale. See modelleerib, kuhu võiks reostus välja jõuda. Merereostuse likvideerimisega merel tegeleb merevägi. Kui reostus hakkab jõudma rannikule, võtab olukorra üle päästeamet.
Keskkonnaamet kaasatakse, kui kannatada saab elusloodus. "Muidugi on keskkonnaametil oluline roll ka kahju menetluses, aga arvatavasti on suurem roll just selle eluslooduse päästmise koordineerimine," selgitas Ritson.
UIatusliku reostuse puhul on enamasti tegemist kriisiolukorraga. Päästeamet moodustab siis oma regionaalse staabi rannikul, kuhu kaasatakse ka keskkonnaamet ja teised asutused. "Keskkonnaametil moodustub omakorda oma asutusesisene staap, kus võetaksegi siis vastu erinevaid otsuseid. Varustuse olemasolu on üks osa päästest, aga inimressurss on tegelikult kõige olulisem nende juhtumite puhul," rääkis ta.
Kõige olulisema toena tõi ta aga välja Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlikud. "Lõppkokkuvõttes see lindude pesu ja kuivatamine, kogu see protsess ei võta üksikuid päevi, see võib kesta nädalaid. See tähendab, et seda inimressurssi on ikkagi palju vaja," nentis Ritson.
"Tegemist on ju elusorganismidega ja kui inimtegevus on põhjustanud nende sattumise sellisesse olukorda, siis on meie vastutus neid aidata. Looduses sellist reostust ette ei tule, see kõik on inimtekkeline, see on meie kohustus neid parimal viisil aidata," leidis Ritson.
Toimetaja: Marit Valk, Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Ökoskoop"