Sportlased on kirjeldanud, kuidas nad kasutavad kergejõustiku MM-il erinevaid abivahendeid, et end jahutada. Mõni pikamaajooksja seob joogipudelid teibiga kokku, lisab vahele jääd ning katab selle nokamütsiga, et rajal kiiresti korraga nii vedelikku kui jahutust kätte saada. Pudelipealne müts loob pähe asetatuna tunde, nagu oleks laubal külm metallplaat või lusikas.

Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port selgitas "Terevisioonis", et sellised abivahendid mõjuvad ennekõike tunnetuslikult. "Kui väikese peapaelaga oleks tõesti võimalik aju temperatuuri muuta, oleks loodus selle lahenduse ammu ise välja mõelnud," märkis ta. Tegelikult annavad need abivahendid kehale signaali, et palavus polegi nii hull ning aju lubab kauem pingutada.

"Kui aju usub, et tingimused on talutavamad, lubab ta sul rohkem pingutada. Küsimus on vaid selles, kas pingutad üle piiri, kust taastumine on raske,"  lausus ta.

Ta tõi paralleeli lennukist tuttava ohutusjuhisega, kuidas esmalt tuleb hapnikumask panna iseendale, alles siis saab aidata teisi, sest muidu oled teistele koormuseks. Sama loogika kehtib kehas: kaitsemehhanismid hoiavad ülekoormuse eest, ent erinevad abivahendid võivad seda piiri nihutada.

Port rääkis, et sünnist saati vastava kliimaga harjunud sportlastel pole tegelikult lihtsam, sest pingutatakse nagunii võimete piiril. "Eelis on vaid selles, et nende termoregulatsioon käivitub varem. Rohkem määrab käitumine, millal treenitakse ja kui palju vett juuakse," ütles ta.

Kui sportlane valmistub võistluseks harjumatus kliimas, aitab Pordi sõnul kohapeal viibimine. "Kaks nädalat on periood, mille jooksul keha uute tingimustega kohaneb. Töövõime langeb siiski umbes kümme protsenti, aga see puudutab kõiki. Nii et võistlused peetakse enam-vähem võrdsetel alustel," sõnas professor.

Kui sportlane pärast võistlust ütleb, et ilm mõjutas tulemust ja seetõttu oli raske, siis Pordi sõnul peab inimene endale ikka mingisuguse põhjenduse leidma.