Treenitud keha ei ole oluline ainult sportlastele ja rasket kehalist tööd tegevatele inimestele. Viimastel aastatel ilmunud teaduslikud ülevaated nendivad üsna üheselt, et pikaealisuse ja tervelt elatud aastate parimateks ennustajateks on inimese lihaskonna suurus ning maksimaalse hapnikutarbimise võime.

Need aitavad kehal olla kohanemisvõimelisem ehk seista vastu keskkonnast tulenevale stressile ja ootamatutele tervisehädadele. Mõlemad eelnimetatud kehalise võimekuse tunnused on suhteliselt hästi treenitavad kogu elukaare jooksul, kuid nende arendamine nõuab märkimisväärset tahtelist pingutust ning valmisolekut pingutuseks ehk treeningvalmidust.

Viimane omakorda kombineerub pikaajalisest (kroonilisest) treenitusest ja lühiajalisest (akuutsest) väsimusest ehk eelnevate päevade treeningutest taastumisest ning igapäevase elutegevusega kaasneva koormusega toimetulekust.

Treeningute koormuse ja treeningvalmiduse hindamiseks lisandub pidevalt üha uusi tehnoloogilisi vahendeid ja rakendusi, mis tuginevad erinevate bioloogiliste signaalide füüsikalisele registreerimisele ja töötlemisele. Kaasaegsed tehnoloogilised lahendused võimaldavad annavad suhteliselt objektiivse pildi treeningutel tehtud mehhaanilise töö hulgast ehk välisest koormusest.

Organismi sisemine vastus koormusele kombineerub väga erinevate organsüsteemide reaktsioonide alusel. Senised teadusuuringud näitavad, et inimese enda subjektiivset hinnangut, kui seda tehakse järjepidevalt, võib lugeda kõige usaldusväärsemaks sisemise koormuse ehk väsimuse hindamise mõõdikuks, kuid ka tehnoloogilised rakendused liiguvad selles valdkonnas kogu aeg edasi.

Inimese kehas on seisundi pidevaks hindamiseks suurusjärgus 10 miljonit retseptorit, samas kui kantavate tehnoloogiate kasutatavate sensorite hulka saab parimal juhul mõõta kümnetes ühikutes, mistõttu on mõistlik kehas olevat potentsiaali otstarbekalt kasutada – see aga nõuab õppimist.

Usaldades treeningu juhtimisel ainult tehnoloogiat, isegi kui see töötab eksimatult, loovutame võime tunda iseennast. Samas kui viia järjepidevalt kokku välistelt sensoritelt saadavat tagasisidet enda subjektiivse tajuga ning märgata kokkulangevusi kui ka ebakõlasid nende tagasiside kanalite vahel, õpime paremini tundma iseennast ning usaldama oma keha märguandeid.

Seega ei tasu kehalist treeningut võtta ainult kehalise võimekuse arendamise vahendina vaid näha süstemaatilist treenimist, koos väliste tagasiside vahendite kaasamisega, kui sihipärast iseenda tundma õppimise protsessi.