Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port selgitas "Terevisioonis", et imetoss on suuresti turunduslik sõna. "Kui paneme võitjale mütsi pähe ja ütleme, et see on imemüts, siis me üritame seda kuidagi selgitada enda jaoks," rääkis professor. Siiski nentis ta, et jalatsis pidi olema midagi erilist.

Samas unustatakse Pordi sõnul ära, et kogu töö teeb ära ikkagi keha. Professor selgitas, et liikumine toimub maa suhtes. Maa ja jala vahel võivad vedrud olla, aga need vedrud ei tee ise tööd. "Vedrud peab inimene ise kokku suruma, need aitavad küll edasi liikuda, aga see on inimese tehtud töö, mis sinna akumuleeritakse," lausus professor.

Pordi sõnul on inimeste jalas nagunii justkui vedrud. Näiteks on pöias vibukujulised kaared, mis käituvad vedruna. Samuti on jalas hulk kõõluseid. Küsimus on tema sõnul selles, mida peaks jooksu kergemaks tegemiseks muutma. Põhiliselt on seni proovitud jalatsit kergemaks teha. Seega kasutatakse erinevaid elastseid tallamaterjale ja süsinikplaate, mis toimivad natuke vedrudena.

"Peamine vaidluskoht seisneb selles, kuivõrd need materjalid hakkavad erinema inimesest endast. Me ju tahame, et tööd teeks inimene," rääkis ta. Port tõi näitena ujumise, kus ühel hetkel kandsid ujujad haikala omadustega ujumiskostüüme. Selle peale öeldi, et sportlased peaksid ikka trenni tegema, mitte arendama kostüüme. Sama vaidlus on professori sõnul praegu jalatsite puhul.

Imetossu puhul räägitakse sellestki, et jalatsit kasutades muutub inimese jooksutehnika. Port ütles, et harrastaja käitumist mõjutab eeskätt jalatsi kergemaks muutumine. "Tema oma jooksutehnikat ei muuda ja tihtipeale jooksutehnika nullib ära kogu jalatsist saadava kalli efekti. Kui need kallid jalatsid on aga olemas, siis inimene natuke häbeneb aeglaselt joosta. Ta pingutab rohkem, sest miks ta muidu nii palju raha raiskas," lausus professor.

Port rääkis, et jooksmise puhul teeb jalg tööd siis, kui seevastu maad toetub. Lennufaasi puhul jalg taastub. Kui hüpata liiga sageli üles ja edasi, jääb lennufaas lühikeseks. "Võtmekoht on see, kui suuta lennu- ja tugifaasi vahekorda vähendada näiteks tuhandik sekundit. Kui töö tegemiseks peavad näiteks 1000 triljonit molekuli tööd tegema ja tuhandiku sellest ajast suudaks inimene paigutada puhkusefaasi, siis enam-vähem triljon molekuli saavad puhkuse ajal kasulikku tööd teha ehk taastuda. Peamine efekt tuleb sellest, et sportlane kulutab vähem energiat ja jooksmine muutub tõhusamaks," selgitas professor.

Port lisas, et maratoni joostes teeb inimene umbes 25 000–30 000 sammu ja lõpuks loevad mikroskoopilised kogused.

Igasugu uuendused tekitavad Pordi sõnul mitmeid eetilisi arutelusid. "Maratoni võiks ju mootorrattaga ka läbi sõita, miks me üldse jookseme. Me tahame, et inimene seda ise teeks. Eks pealtvaatajad lõpuks kujundavad selle, kas nad tahavad näha tehniliselt modifitseeritud jooksjat või inimest," arutles professor.