Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel elas maailmas juba 2021. aastal ligikaudu 57 miljonit dementsusega inimest, kellest suurema osa moodustasid naised. Surmapõhjuste seas oli sündroom seitsmendal kohal. Kuna haiguse arenedes kaotavad inimesed aga järk-järgult võime isegi iseseisvalt süüa ja tekkida võivad ka mäluprobleemid, vajab suur osa dementsuse diagnoosi saanud inimestest juba ammu enne seda pidevat järelvalvet ja abi.

Mustema stsenaariumi tegelikkuseks saades võib kasvada dementsusega inimeste arv sajandi keskpaigaks juba ligikaudu 153 miljonini. Samas on WHO oma hinnangutes varemgi rõhutanud, et vaatamata elanikkonna vananemisele pole tegu paratamatusega, vahendab The Guardian.

Värskes töös otsustas rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Xiaoxue Douga Austraaliast Queenslandi Ülikoolist välja selgitada, kas hiljutisemad põlvkonnad võivad olla dementsuse eest tõesti paremini kaitstud. Selleks uurisid nad andmeid kolmest mahukast ja pikaajalisest terviseuuringust, mis hõlmasid Ameerika Ühendriike, Inglismaad ja mitmeid Euroopa riike. Kokku jälgiti neis enam kui 62 000 üle 70-aastase inimese elukäiku.

Teadlased jagasid neis uuringutes osalejad kaheksasse erinevasse sünnikohorti ehk põlvkonda ja kuute vanuserühma, et eri ajal sündinud inimesi sarnases vanuses üleüldse võrrelda saaks. Võimalike dementsusjuhtumite tuvastamiseks ei piirdunud nad vaid olemasolevate meditsiiniliste diagnoosidega, vaid kasutasid selleks eraldi loodud ja valideeritud algoritmi. Algoritm võttis arvesse laia spektrit näitajaid: uuritavate endi kirjeldatud raskusi argielu toimingutega hakkama saamisel, aga ka nende tulemusi erinevates vaimset võimekust mõõtvates testides. Kindluse mõttes kontrollisid teadlased tulemusi masinõppe meetodite abil.

Kõige selle põhjal asus töörühm hindama, kui sageli eri sünnikohortides kindlas vanuses esines, arvestades ka üldiste ajastusuundumuste ehk perioodiefektidega. Näiteks majanduslike muutuste mõju hindamiseks lähtusid teadlased vastava riigi sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvumäärast.

Tulemused olid töörühma sõnul julgustavad. Hiljutisemate põlvkondade inimestel tekkis vanemas eas võrreldes varasemate põlvkondadega dementsus märksa harvem. Positiivne trend ilmnes kõigis kolmes uuritud piirkonnas – Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Inglismaal.

Näiteks USA-s esines 81–85-aastaste vanuserühmas aastatel 1890–1913 sündinutest dementsus igal neljandal, samas kui aastatel 1939–1943 sündinute seas oli see näitaja langenud 15,5 protsendini. Sarnased suundumused, ehkki Inglismaal veidi vähem selgemalt, tulid esile ka mujal.

Seejuures oli dementsusriski vähenemine selgemalt nähtav just naiste hulgas. Näiteks Inglismaal polnud meeste puhul langustrend statistiliselt oluline, kuid naiste seas märkimisväärne. Uuringu peamised järeldused jäid püsima ka siis, kui teadlased proovisid arvestada muutustega sisemajanduse koguproduktis (SKP) ehk majanduse käekäiguga.

Uuring ise ei keskendunud küll otseselt nähtu põhjuste väljaselgitamisele, kuid teised eksperdid on välja toonud mitmeid võimalikke tegureid. Töö autorid ise mainivad, et eriti Euroopas ja Inglismaal võib naiste seas täheldatud positiivse trendi üks põhjusi peituda naiste paremas ligipääsus haridusele alates 20. sajandi keskpaigast. Haridustaset nähakse dementsuse ennetamisel laiemalt ühe kõige olulisema mõjutatava riskitegurina.

Samuti viitas töörühm, et varasemate põlvkondade eluteed mõjutasid suured sündmused nagu kaks maailmasõda ning 1950. aastate industrialiseerimine ja linnastumine. Sellega kaasnes suurem kokkupuude saasteainete ja mürkainetega, mis võivad olla samuti dementsuse riskitegurid ja mõjutada inimesi eri eluetappidel erinevalt.

Ilmunud uuringuga otseselt mitte seotud teadlaste sõnul võib olukorra paranemise taga olla lisaks kohustuslikule põhiharidusele ka suitsetamiskeelud ning paremad ravivõimalused südamehaiguste, diabeedi ja kuulmislanguse puhul, mis seostuvad samuti suurema dementsusriskiga. Alzheimer's Research UK esindaja David Thomas lisas aga, et ligi pooled dementsusjuhtudest võivad olla ennetatavad või neid saab vähemalt edasi lükata, kui tegeleda 14 peamise riskiteguriga – alates suitsetamise piiramisest kuni õhukvaliteedi parandamiseni.

Uuring ilmus ajakirjas Jama Network Open.