Seltskonnas viibides võib jääda mulje, et tuleviku kindlustamisele ei mõtle õieti mitte keegi. Aastaid hiljem, kui jõud ja tahe enam tööst üle ei käi, võib aga selguda, et kõik lähedased kogusid kolmandasse pensionisambasse raha ja on endale sellega tuleviku kindlustanud. Kantar Emori käitumisteaduste juhtekspert Heidi Reinson sõnas, et kõikide rahateemaliste juttude alustamine seltskonnas on kiiduväärt ja julgustas inimesi rohkem rahast rääkima. 

Enne kui hakata inimeste finantskäitumisele ja raha suhtes tehtavatele otsustele hinnanguid anda, tasub Reinsoni sõnul mõelda aga alati sellele, et Eesti inimestel on praegu rasked ajad. Nimelt näitas eelmise aasta rahatarkuse uuring, et 40 protsenti inimestest ei teeni enda hinnangul oma kulude katmiseks piisavalt. "Inimestel on tõesti praegu raske ja selle taustal on raske teha häid otsuseid," sõnas Reinson.

Suures rahapuuduses võib inimene käituda mõistuspärasele plaanile vastupidiselt. "Vahel teeme otsuseid, mis pikas plaanis kätte maksavad," sõnas Reinson. Kõigil tuleb aeg-ajalt ette soov teha impulssoste, olgu selleks mõni riideese või väike tehnikavidin. Reinson tõi näiteks hiljutise musta reede, mil paljud kauplused ja e-poed kutsusid suurte allahindlustega inimesi ostma. "Rohkem on inimesi, kes pigem ostlevad, kui panevad selle raha näiteks kolmandasse sambasse," kirjeldas juhtekspert.

Noored on altimad riske võtma

Vanus ei tingi majanduslikku käitumist, vaid ikka inimene ise. Uuringud on näidanud, et noored on agaramad investeerijad ning rohkem altid riske võtma kui vanem põlvkond. Sotsiaalmeedia abil on saanud ka finantsvabadus trendiks. Reinson põhjendab vanemaealiste hirmu investeerimise ees sellega, et see põlvkond on kogenud, kuidas aastaid sukasäärde kogutud säästud ühel hetkel kogu oma väärtuse kaotasid. Sellest kogemusest tuleb ka skeptilisus raha säästmise vastu. 

Võrreldes lääneriikidega pole Eesti investeerimise ja raha kogumisega põlvkondade ülest positiivset kogemust. Heidi Reinson tõi näite, kuidas lääneriikides on vanavanemate kunagised aastakümnete tagused investeeringud lastelastele eeskujuks, kuid Eestis nõnda pole. Seetõttu käituvad eri põlvkonnad ka Eestis rahaga erinevamalt. On põlvkondi, kes ei saanud teatud kaupu endale nooremana lubada ja nüüd teevad seda tasa, kas endale või (laste)lastele asju ostes.

"On inimlik tajuda tuleviku kasu väiksemana ning seetõttu teha igapäevaseid kulutusotsuseid, mis on lihtsalt palju atraktiivsemad," ütles Reinson. Ta lisas, et kulutamisele suunavad aina agressiivsemad reklaamikampaaniad. "Tarbeesemeid saab reklaamida kõikvõimalikel loomingulistel viisidel, samas finantstooteid, nagu näiteks aktsiad, ei saa," sõnas ta.

Reinson tõi välja, et ostuotsuste tegemisel on oluline roll keskkonnal. Tihtilugu paneb kaupmees ostleja nägema väärtust manipulatiivsel viisil. Ta näitlikustas, et kui sajaeurone kvaliteetne ese on ostetud 50 või 30 euroga, võib tekkida tunne, nagu oleks justkui raha võidetud. Kui toode maksab kohe 30 eurot, arvab inimene, et see pole nii kvaliteetne kui sada eurot väärt ese. Samas viimase ostmist alghinnaga ta isegi ei kaaluks. Reinson nimetab seda hinna raamistamiseks. 

Küsimus pole siiski ainult hinnas, vaid ettevõtted ja brändid jutustavad ka lugusid. Visuaalne keel, mis reklaamiga kaasas käib, jätab inimestele oma jälje. Reinsoni hinnangul pole reklaami mõjust pääsu suuremal osal inimestest ning täiesti külmaks jätab see vaid käputäit inimesi.

"Me kõik oleme mõjutatavad, see on inimloomuse osa," sõnas ta. Väitega, et mõnel inimtüübil on lihtsam raha säästa kui teisel, Reinson täielikult ei nõustunud. Inimese sissetulek või tema haridustase ei pruugi olla alati seotud tema finantsotsustega. "Vahel pole madalama sissetulekuga inimesel rahaliselt isegi võimalik nii rumalaid otsuseid teha nagu jõukal inimesel. Küsitava väärtusega otsuseid on igas haridus- ja palgasegmendis," ütles ta. 

Luba tuleviku-minale midagi ilusat!

Kui saabub palgapäev ja pangaarvel suureneb kontojääk märgatavalt, tahab inimene tihtilugu end esmajoones premeerida ning lubada endale miskit head. Reinson soovitas sellistel hetkedel mõelda oma tuleviku-minale ja sellele, et hoopis tulevikus on võimalik tuleviku-minale midagi ilusat lubada, kui sel momendil säästad. 

Reinsoni jutu järgi on mujal maailmas juba alustatud tuleviku-mina inimesele pildikeeles lähemale toomisega. Tema sõnutsi võiks ka viimaste Eestis läbi viidud uuringute põhjal olla finantsinfo esitatud visuaalsemalt ja lihtsamalt. Inimestel on end lihtsam siis eakamana ette kujutada ja seeläbi sellega suhestuda. 

Rahatarkuse maailmas on üks viis inimeste käitumise sundimata muutmiseks nügimine (nudge ing). See on nii-öelda pehmem viis, mis toetub käitumisteaduslikele taipamistele ehk sellele, kuidas inimesed päriselt otsuseid teevad. Näited elust enesest on automaatsed pensionimaksed, meeldetuletused mobiilirakenduste kaudu või e-kirja teel. 

Reinsoni jutu järgi on nügimise kui tehnika peamine kriitika see, et pehmemad sekkumised mõjutavad vaid neid, kes on juba eelnevalt olnud tublid ja panustanud. Näiteks varasemalt kolmandasse sambasse investeerijaid saab kutsuda enne aasta lõppu juurde investeerima. Ent neid isikuid, kes süsteemi ei usalda, on väga keeruline ligi meelitada. Väikesest meeldetuletusest jääb nende puhul vajaka. Siinkohal tasub tema sõnul kommunikatsiooni muuta ja kasutada eri infomaterjale. 

Nügimise eesmärk on teha rahaotsused inimestele lihtsamaks. Reinsoni sõnutsi tekitavad panga saadetud kirjad stiilis "Teised sinuvanused säästavad sinust kordades rohkem, oled hiljaks jäänud" inimeses trotsi ja need ei tööta. Nügimisel põhinev automaatne säästmise lahendus aga lihtsustab raha säästmist. Näiteks  ümardatakse tehingu summa sellisel juhul järgmise täiseuroni ja sendid kogunevad rahapõrsasse.

Kokkuvõtteks leidis Reinson, et Eesti inimesed on rahatargad ning neil jagub teadmisi, kuidas rahaga toime tulla. Plaanide elluviimisel on vaja aga nii riigi kui ka finantssektori poolset utsitamist ja sekkumist, et muuta otsustamine ja kogumine lihtsamaks. Rahaotsused ja tulevikustsenaariumid tuleb inimesele selgelt ette näidata. Näiteks näitlikustada, mida see kõrvale pandud 50 eurot päriselt annab.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".  Autorid on magistrandid Grete Koho, Triinu Tähe, Julia Siimberg ja Coco Rõõmusaar.