"Meie töö põhisõnum on, et mitte üksnes rahalise heaolu olemus ei erine inimeseti, vaid ka ühe inimese eri eluetapiti. Pilt on veel keerulisem, kui seni võis arvata," ütleb Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi käitumusliku poliitikakujundamise teadur Leonore Riitsalu. 

Koos kolleegidega valmis tal hiljuti artikkel, kus ta selle täpsemalt luubi alla võttis. "Tegemist on kvalitatiivse uurimusega, kus intervjueerisime 47 inimest," toob Riitsalu välja. Intervjueeritavad jagunesid vanuseti kolme rühma ja kõik intervjuud tehti koroonapandeemia tingimustes. Ilmnes, et kuigi kõik inimesed otsivad oma ellu kindlustunnet, mõtestab iga vanuserühm rahalist heaolu isemoodi.

Investeerimisest matuserahani

"Rahalist heaolu ei saa jõukuse sünonüümiks pidada, sest inimeste jaoks on sellel teistsugune tähendus," märgib Leonore Riitsalu. Teisisõnu ei saa mõõta rahalist heaolu arvudes nagu varade väärtust. Teaduri sõnul on varasemad uuringud püüdnud seda kümnekonna väitega kõigi jaoks ühtmoodi ja ühe punktisummana mõõta. Värske uuring aga näitab, et iga inimese silmis võib arusaam rahalisest heaolust oluliselt erineda. 

"Ühisosa kindlasti on olemas ja see on kindlustunne: inimesed tahavad meelerahu," täpsustab ta. Oma rahalise seisuga rahulolev inimene ei pea niisiis muretsema, kas ta tuleb oma finantskohustustega toime. "Ta ei pea muretsema, kuidas ta võiks nii olevikus kui ka tulevikus elada nii, nagu ta normaalseks peab," selgitab Riitsalu.

Uue uuringu intervjuudest ilmnes tema sõnul täpsemalt, et 17–23-aastased inimesed väärtustavad rahalisele heaolule mõeldes eeskätt finantsvabadust passiivtulu teenimise kaudu. Riitsalu teise hiljutise uuringu valguses rääkisid Eesti noored Kesk- ja Ida-Euroopa vastanutega võrreldes finantsvabadusest rohkem. "See võib olla tingitud sellest, et Eestis on hästi populaarsed igasugused investeerimisblogid ja -kogukonnad. Sellest teemast on lihtsalt väga palju juttu," arutleb teadur. 

Samuti märgib ta, et just noorte uuringuvalim oli koostiselt väga kirju: "Leidus nii neid, kes juba ise oma elu rahaasju korraldavad, kui ka neid, kes veel eelkõige sõltuvad vanematest." Mitmepalgelisusest hoolimata joonistus noortega rääkides välja rahalise heaolu kolm komponenti: olemasoleva elustiili hoidmine, tulevikus meelepärase elulaadi saavutamine ja lõpuks finantsvabaduseni jõudmine.

"Nende jaoks finantsvabadus tähendab seda, et teenitakse passiivtulu: ollakse investeerinud mis tahes varaklassi nii palju, et enam ei pea varasemate põlvkondade kombel rahavajadusest tööd tegema," selgitab teadur. See ei tähenda tema sõnul, et noored ei tahaks üldse mingisugust tööd teha või tahaksid tingimata jõukad olla. "See tähendab lihtsalt, et nad tahaksid olla vabad kohustusest töötasu teenida ja saaksid meelepäraselt elada," sõnab ta.

Keskmises uuritud vanuserühmas ehk 26–47-aastaste inimeste jaoks seisnes rahaline heaolu pigem valikuvabaduses. "Mul on valikuvabadus osta, mida tahan; reisida või puhata siis, kui tahan ja seal, kus tahan. Mul on ka vabadus valida, millist tööd ja kui palju tööd ma teen," loetleb ta. Samas passiivse tulu teenimist keskealised inimesed nii palju välja ei toonud.

Kõige vanemas rühmas ehk 55–64-aastaste seas pidasid vastajad aga kõige tähtsamaks rahalist sõltumatust. Riitsalu sõnul soovivad need inimesed elu lõpuni ilma kellegi abita toime tulla. "Taheti sedagi, et oldaks võimelised oma lapsi ja peret toetama ning tuldaks oma rahaasjadega elu lõpuni ise toime – isegi matuserahaga," selgitab ta.

Tegusid napib

Muu hulgas küsisid Leonore Riitsalu ja kolleegid kõigilt kolmelt vanuserühmalt, mida nood rahalise heaolu saavutamiseks teevad. "Ega nad liiga palju ei teinud," muigab teadur. Tegutsemisleigus oli tema sõnul nii läbiv, et kindlustunde otsimise kõrval oli see teine eri vanuses inimesi ühendav joon.

Kõigile vanuserühmadele soovitabki teadur oma sihtide püüdmiseks teha mõttes läbi väike harjutus. "Tasub mõelda, milline võiks tulevikus olla elustiil, mis pakuks mulle rahulolu eluga, ja mõelda, millised on minu võimalused sinna jõuda," soovitab ta. Teisipidi võiks igaüks aga mõelda, mida ta võiks teha, et oma soovitud elustiili ootamatute sündmuste vastu kindlustada.

"Erialakirjandusest on näha, et rahalise heaolu ja objektiivsete finantsteadmiste vahel ei ole olulist seost," toob teadur välja. Seevastu subjektiivsel rahatarkusel ehk kindlusel oma teadmiste piisavuses on positiivne mõju. Piltlikult öeldes vajab inimene liitintressi valemi peast teadmise asemel kindlust, et tal on finantsmaailmas toimetamiseks piisavalt teadmisi. "Kui inimene tunneb, et ta saab selles maailmas hakkama ja oskab seal toimetada, siis üldiselt hindab ta ka oma rahalist heaolu kõrgemalt," sõnab Riitsalu.

Siiski soovitab teadur noortele investeerimise kohta rohkem õppida. "Moodsaid varaklasse, nagu krüptovarasid, toodi küll usinalt välja, aga ei paistnud, et nende teadmised oleksid nii hiilgavad, et riske võetaks teadlikult," tõdeb ta. Samuti tuli noorte puhul välja, et nad väärtustavad jätkusuutlikku toimetamist. Riitsalu sõnul on finantssektor seda mõistnud ning pakubki ka keskkonnahoidlikke investeerimisteenuseid.

"Keskealisel rühmal võiks aidata planeerimise, säästmise ja investeerimisega toimetada just selles võtmes, et natuke neile kindlust juurde süstida," jäkab teadur. Näiteks pakuvad mõned pangad võimalusi virtuaalse mängurahaga tehinguid teha ja seeläbi investeerimist harjutada ilma oma rahaga riskimata. Samuti soovitab ta tööealisel vanusreühmal proovida digitaalseid isikliku eelarve planeerimise rakendusi.

Vanemaealistele inimestele oleks Riitsalu sõnul kasu sellest, kui neile pakutaks just neile kujundatud pangateenuseid. "Neil võiks kasu olla teenustest, kus raha säästetaks või investeeritaks mingisuguse kindla eesmärgi nimel: on see siis laste tuleviku fond või mõne peenetundelise nimega isikliku matuseraha fond," arutleb ta.

Rahaline heaolu ei sõltu üksnes rahast

Leonore Riitsalu sõnul on rahalise heaolu arendamisel keskendutud üksnes finantsvaldkonnale. "Poliitikakujundajad, finantshariduse pakkujad ja finantssektor on lähtunud sellest, et me peaksime tõlkima finantsmaailma inimeste keelde," sõnab ta. Seni on mõeldud, et kui inimestele piisavalt rahatarkust jagada, astuvad inimesed kindlasti arukaid samme ja saavutavad lõpuks rahalise heaolu.

"Tegelikult inimestega rääkides erineb nende rahalise heaolu tähendus oluliselt poliitikakujundajate või panga ettekujutusest," tõdeb teadur. Suurte säästude ja investeeringute asemel nimetavad inimesed pigem meelerahu ja kindlustunnet.

Samuti ei vaja nad rahalise heaolu saavutamiseks üksnes raha. "Peaks mõtlema laiema pildi peale, kuhu kuuluvad ka näiteks inimese tervis, tööalased valikud ja võimalused ning perekond," loetleb Riitsalu. Teisisõnu ei piisa üksnes ülalt alla pakutud finantsharidusest, vaid poliitikakujundaja peaks hoopis tõlkima inimeste vajadused alt üles rahanduskeelde.

Leonore Riitsalu ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Journal of Family and Economic Issues.