Senistest intervjuudest on juba hästi välja joonistunud Teie enda maailmapilt ja mida Te akadeemia puhul laiemalt oluliseks peate. Ma ei ole näinud aga Teid veel vastamas küsimusele, miks Te tahtsite teaduste akadeemia presidendiks saada ja oma kandidatuuri esitamisega nõustusite. Mida see nii pika CV-ga inimesega jaoks üleüldse tähendab?

Umbes 20 aasta eest tagasi tehti mulle esimest korda ettepanek, et võiksin TA-presidendiks kandideerida. Olin siis mõistagi 20 aastat noorem. Mu elu oli aga niisuguses staadiumis, et olin just lõpetamas suure instituudi juhatamist. Mõtlesin toona, et saan lõpuks mõneks ajaks teadusadministratsiooni kohustustest vabaks ja mul on võimalik pühenduda rohkem omaenda teaduslikule uurimistööle koos oma õpilastega. Seda ma ka tegin.

Nüüd pöördusid mitmed kolleegid taas minu poole ehk see ei olnud minu enda initsiatiiv. Jäin seepeale mõtlema, et kas mul on midagi pakkuda. Akadeemia viimased presidendid ja praegune president on teinud väga head tööd, kuid natuke võib kurssi muuta ja tuua esile uusi tahke. Kuna mul on küllaltki pikk rahvusvaheline kogemus: olen juhtinud teises riigis suurt uurimisinstituuti ja olnud Euroopa teadusnõukogu asepresident, on see niisugune pagas, mida paljudel mu kolleegidel pole. Mõtlesin, et see võib Eestile abiks tulla.

Teiselt poolt vaatasin ka oma teaduslikku arengut. Tundus, et on taas niisugune periood, kui võiksin hakata midagi tagasi andma. Tervist veel on ja mu enda arvates pea ka veel lõikab. Muidugi olin olnud eemal nii kaua, et mõned mu kolleegid peavad mind juba Soome teadlaseks, kuigi mul on Eesti pass, Eesti süda ja räägin endiselt eesti keelt. See Soome teadlaseks pidamine tundub mulle endale naljakana, aga igaühel on õigus oma arvamusele.

Kuna noorem põlvkond sellele lisaks mind väga hästi ei tunne, pidasin enda valituks osutumist vähetõenäoliseks. Läks teisiti.

Kuidas Te ise akadeemiat enda all näete? Kas pigem võimestava tööriistana, mille abil oma nägemust teostada, mugava kohana, kus enda pingelisest teadustööst vahelduseks puhata või millegi muuna?

Minu elus hakkab olema see kindlasti lisatöö. Alustasin teadlaskarjääri Artur Linnu ja Richard Villemsi juhendamisel 1970. aastal ning ma pole selle 55 aasta jooksul kunagi n-ö laisk olnud. Mu kolleegid võivad praegugi kinnitada, et olen tõsine töömees. Kuigi ma väga noor enam pole, tulen tööle kell üheksa ja lahkun õhtul kell seitse. Nooremana lahkusin tihti kell 11. Seega ei pea ma akadeemiat kindlasti mingisuguseks hea-olemise-kohaks.

Akadeemia suutis olla juba Nõukogude ajal võrdlemisi sõltumatu. See oli üks väheseid kohti, kui mitte ainuke koht, kus toimus liikmete valimine tõeliselt salajasel hääletamisel. Täna koondab see endas 75 väga andekat inimest. Pannes selle kokku meie sõltumatusega, on see tohutu jõud. Arvan, et peame olema organ, kes julgeb ja peab võtma ausalt seisukohti eri küsimustes. Meil on kõiki, alates täppisteadlastest, lõpetades kunstnike ja heliloojatega, kelle sõna võiks maksta ka kultuuriringkondades.

Akadeemia ülesanne on edasi anda teaduslikku tõde. Tänapäeval, kui internet toimib veel väga palju metsiku lääne seaduste järgi ja selles levivat infot ei jõuta korralikult kontrollida, on teadusliku tõe levitamine eriti tähtis. Pseudoteaduslikke väiteid levib väga palju ja nende põhjal tehakse kahjuks ka suuri otsuseid. Selle ehe näide on näiteks GMO-taimede sisuline keelustamine Euroopas.

Omaette küsimus on, kui palju peaks akadeemia seisma teadlaste endi huvide eest. Ühelt poolt pole selles midagi häbiväärset, kui teadlased tunnistavad, et ka nemad on huvirühm, sest me kõik tahame õhtul leiba lauale saada. Teisalt on tänapäeva maailmas oluline see, kuidas asjad välja paistavad. Seega, kui mõni akadeemia soovitus edendab mõne selle liikme või teadlaskonna huvisid laiemalt, kuidas saab säilitada akadeemia sinna juurde oma kuvandit sõltumatu ja nõuandva organina?

Seadus ütleb, et peame edendama Eesti teadust. Mida kõike selle all mõeldakse, on väga lai ampluaa. Loomulikult peame kindlustama, et meil oleks teadlaste järelkasv. Peame hoolitsema selle eest, et meil jätkuks kõrgtasemega bakalaureuse-, magistri -ja doktorikraadiga inimesi, kellest võib kasvada uusi Eesti teaduse liidreid.

Paraku tuleb vaadata tõele näkku, et akadeemia eelarve on kolm miljonit eurot ja Tartu Ülikooli eelarve 300 miljonit eurot. Me ei saa endale võtta seetõttu ülesandeid, mis on ebarealistlikud. Me ei saa kindlasti hakata täitma teadlaste ametiühingu funktsiooni. Need ülesanded peaks jääma eraldi ametiühingutele.

Peame tegelema n-ö suurte teaduspoliitiliste küsimustega, mille lahendamisel peame olema valitsusele, riigikogule ja europarlamendi saadikutele nõuandjaks. Meie nõu peaks põhinema teaduslikel uuringutel, mitte meie kui teadlaste isiklikul arvamusel. Isiklik arvamus on muidugi ka tihti tähtis, aga peaksime üritama alati oma seisukohti põhjendada teadusliku uurimistöö tulemustega ja nende seisukohtade eest väga tõsiselt seisma.

Teil on õigus, et teaduse eest hoolitsemine tähendab ka hoolitsemist teaduse rahastamise eest. See loomulikult tähendab seda, et uurimistööks peab olema ressurssi.

Jõuame sellega problemaatika juurde, mida tahaksin akadeemia presidendina edendada. Minu arvamuse järgi peame praeguses keerulises ühiskondlikus situatsioonis, kus meil on Euroopas ja Lähis-Idas sõda, parandama Eesti kaitsevõimet. See on täiesti selge ja sinna peaks panustama ka teadlased oma mitmetasemeliste uurimistega. Teiselt poolt meil on vananev ühiskond ehk meil on üha rohkem vanemaid inimesi, kelle eest ühiskond peab hoolitsema. 

Neid koos vaadates on kaunis ebatõenäoline, et riigil oleks ressursse tõsta oluliselt teaduse ja arendustegevuse finantseerimist, mis on praegu umbes üks protsent SKP-st. Näen lahendust selles, et peame pöörama tulevikus paneme üha rohkem tähelepanu sellele, et meil areneks teaduspõhine tööstus.

Kui läheme kasvõi põhjanaabrite juurde, on meil suurepärane näide Taanist. Novo Nordisk on praegu Euroopa kõige väärtuslikum firma. Nende fond jagab raha poole miljardi euro väärtuses, mitte midagi tagasi küsides. Neil on fond, mis toetab idufirmasid. Samas firmas tehakse kõrgetasemelist uurimistööd nii firmas endas kui ka koostöös Taani ülikoolidega.

Meil Novo Nordiskit ei ole, kuid peaksime meelitama Eestisse mõne sarnase ettevõtte. See pole tänapäeval lihtne, kuid mitte päris võimatu. Ericsson meil juba on ja seal tegeletakse samuti teadus- ja arendustegevusega. Eelkõige peaksime panema paukusid aga idufirmade arendamisse, et meil tekiks BioNTechi sarnaseid ettevõtteid, mis valmistas õnnestunult koroonavaktsiini. Paar aastat tagasi töötas neil 20 inimest. Covidi ajal tegid nad aga koostööd USA firmaga Pfizer. Praegu on neil tööl paarsada inimest ja kasum umbes 10 miljardit eurot.

Öelge mulle, miks Eestis ei võiks niisuguse firma olla? Mart Ustavi Icosagen on sinnapoole oma 40 doktoriga liikumas. Meil on sarnaseid ettevõtteid liiga vähe. Just tänu nendele tuleks meile uusi töökohti, kus kasutatakse vähe energiat ja vähe toorainet. Produktid oleks kaaluliselt väikesed, aga rahaliselt suured. Osa nendest firmadest pakuks ka teadusmahukaid teenuseid. Sinna suunda me peaksime minema, kuid me ei ole seda viimase 30 aasta jooksul piisava energiaga teinud.

Eestis tehakse praegu kärpe-eelarveid. Muu hulgas selgus neist, et haridus- ja teadusministeerium suudab kõigist ministeeriumitest hoida kokku kõige enam ja seda aastani 2028. Samal ajal nentis Eesti noorte teaduste akadeemia liige Erik Abner hiljuti tabavalt, et teadlasi see kärbe eriti ei puudutagi, sest ministeeriumid ei suutnud teadus- ja arendustegevuseks suunatud rahaga nagunii piisavalt kiiresti midagi ette võtta ehk lubatud tase 1% SKP-st T&A kuludeks jäi suuresti vormiliseks. Millise nurga alt Teie sellele pildile vaatate?

Mina täpselt öelda ei oska, kui palju lõpuks ikkagi lõigati. Suure probleemina pole meil praegu aga mitte majandustõus, vaid majanduslangus. Teise suure kitsaskohana saab suur osa Eesti teadlasi raha vaid Eesti eelarvest ehk maksumaksjate raha. Rahvusvaheliste allikatega rahastab oma tööd väga vähe teadlasi. Seda mitte sellepärast, et nad ei suudaks seda sealt saada, vaid meie teadlastele pole neid alternatiivseid finantseerimisallikaid piisavalt selgitatud ega neid sealt raha koju toomisel abistatud.

Minu enda puhul on viimase 25 aasta jooksul tulnud enam-vähem pool minu labori eelarvest rahvusvahelistelt heategevusfondidelt. Enne seda olin Eesti teadlastega täpselt sama seisus. Kahtlesin samuti, et miks peaks mingi Ameerika fond minusugusele üleüldse raha andma. Osutus, et see oli vale arvamus – väga hästi annavad. Olen saanud uurimistoetust akadeemiliseks uurimistööks isegi USA kaitseministeeriumilt. Sul peab olema neile lihtsalt midagi originaalset pakkuda. Ma ei ütle, et humanitaaraladel on sama olukord. Loodusteaduste ja meditsiini alal on kindlasti lihtsam. 

Leidub samas ka palju Euroopa fonde ja näiteks Bill ja Melinda Gatesi fond, mis jagab väga palju raha. On olemas suured meediafirmad, kellega saavad lepinguid teha ehk sotsiaalteadlased. Kui nende sisu tuleb teadlase enda tööst, võivad olla need suurepärased. Kui pead tegema midagi, mida nemad tahavad, ei pruugi olla see nii huvitav. Miks sa millegi sellise kasuks peaksid aga üldse otsustama? Ülikoolide ja valitsuste tugistruktuurid peaksid sellele rohkem tähelepanu pöörama. Nagu ütlesin, riigieelarvest pole ilmselt mõtet teadus ja arendustegevuse finantseerimise tõusu oodata.

Eelmisel nädalal tekitas teadlaskonnas küllaltki palju kõneainet uue teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooni seaduse eelnõu, mis jätaks vähemalt juriidiliselt erinevalt praegu kehtivast teaduse- ja arendustegevuse seadusest ministeeriumile õiguse otsustada, mille alusel uurimistoetusi jagatakse või millele peaks ülikoolid keskenduma. Isegi kui heas usus edasi tegutsedes midagi sisuliselt ei muutu, kuskohas teie jaoks akadeemilise vabaduse piir jookseb? Kuna riigil on alati teatud valdkondades rohkem probleeme, mida lahendada tuleb, kui palju on sel seejuures õigust teadlasi selleks kohustada?

Lõpetasin 1972. aastal lõpetanud ülikooli molekulaarbioloogina, aga olen tegelenud praktiliselt terve ülejäänud elu neurobioloogiaga. Minu uurimisobjektide üle otsustamine eeldaks, et ministeeriumis istub keegi inimene, kes teab minust paremini, mida neurobioloogias uurima peab. Ma sügavalt kahtlen, et seal selline inimene on.

Tsiteerin taolistel juhtudel tavaliselt Ameerika teaduse- ja tehnoloogiaministrit teise maailmasõja ajal, kes pani ühtlasi püsti Manhattani projekti – Vannevar Bushi. Vabas tõlkes ütles ta, et teadlastel peab olema täielik vabadus selles, mida nad teevad. Kõik suured avastused ja kõik suured läbimurded sünnivad, tehes vaba teadust. Ülikoolide üks mõte selles ongi.

Meie ülesanne on teha kõrgetasemelist teadust, mõelda välja uusi asju, avastada ja arendada uusi meetodeid ja siis koostöös tööstusega need rakendada. Nende rakendamine ei ole meie õlul, seda tuleb teha koos tööstusega. Kui olin Euroopa teadusnõukogu asepresident, kohtusin korduvalt Euroopa kõrgtehnoloogiafirmade tippjuhtidega. Ilma eranditeta ütlesid nad kõik, et ülikoolid ei pea tegelema triviaalsustega. Valmistagu nad ette kõrgetasemelisi iseseisvalt mõtlevaid inimesi, avastagu uusi asju ja seaduspärasid, arendagu uusi meetodeid, küll meie neid siis rakendame.

Ma ei näe, miks see peaks Eestis teistmoodi olema. Tõsi, vahest on asju, mida riik peab arendama, sest professorid vabas teaduses seda ilmtingimata ei tee. Sellistel juhtudel on riiklikud programmid igati õigustatud. Need on õigustatud ka siis, kui tekib täiesti uus teadusharu või tehnoloogiline läbimurre. Olen piisavalt vana, et mäletada faksi tulekut ja olin laboris, kui sündis geenitehnoloogia, mis kutsus eluteadustes esile radikaalse revolutsiooni ja sünnitas sadadesse miljarditesse ulatuva käibega äriharu. Viimase puhul olin isegi seal väikese mutrikesena sees.

Need suured avastused sündisid kõik ülikoolides. Konkreetsema näitena tunnen näiteks Šveitsi teadlast Werner Arberit, kes sai Nobeli preemia restriktsiooniensüümide avastamise eest. Ta meenutas, et selle alaga alustades pidasid kõik tema kolleegid seda tähtsusetuks. Umbes 20 aastat hiljem selgus, et ilma selleta poleks sündinud geenitehnoloogiat. See näitab, kuidas me ei oska ennustada, milline uurimistöö viib totaalse läbimurdeni.

Seega, Humboldti vaba ülikooli printsiipide järgi peaks professor ise otsustama, mida ta uurib. Riigil peab olema samal ajal pilt, kus oleme väga maha jäänud, kas Eestile oleks väga oluline midagi kiiresti arendada või on tulemas uus tehnoloogia, millele peaks tähelepanu pöörama.

Me ei tohi neid maha magada. Üks akadeemia ülesannetest on seda jälgida ja neist ministritele teada anda. Praegu on üks neist suundadest tehisintellekt, teine kvantfüüsika ja kvantarvutid, samuti sünteetiline bioloogia. Regeneratiivse meditsiini oleme juba natuke maha maganud.

Samas ei saa mööda vaadata inimkapitalist. Kuigi Eestile tuuakse teadusmahukama tööstuse puhul eeskujuks Soomet ja Põhjamaid, veidi vähem Iisraeli, on nende riikide rahvaarv meist 5–10 korda suurem. Kust otsast seda probleemi lahendada?

Meie demograafiline situatsioon on minu arvates erakordselt keeruline. Mitmed minu väliseestlastest sõbrad on isegi seisukohal, et 100 aasta pärast on eesti rahvas hääbunud. Mõistagi see nii hull ei ole. Meil jääb üle võtta aga eeskuju meist parematest naabritest, nagu Soomest, Rootsist ja Taanist.

On tõsi, et, kaasaegne tööstus vajab investeeringuid. Pean samas ütlema, et mul pole olnud vähemalt tööstuspartnerite leidmisega raskusi, kuigi ma pole neid aktiivselt ise otsinud. On piisanud sellest, kui olen kirjeldanud uusi avastusi teadusajakirjades ja neid eelnevalt patenteerinud. Tippfirmad osalevad teaduse tippkonverentsidel ja on seal juba ise ühendust võtnud.

Eesti firmadel on rahvusvahelise investeeringu leidmine juba keerulisem. Ameerika firmad tahavad liigutada midagi uut ja põnevat märgates selle kiiresti USA-sse. Kui 20 aasta eest võis olla meie lähedus vene piirile majanduslikult atraktiivne, siis nüüd paistab, et see on pigem vastupidi. Need on tõsised probleemid.

Arvasin vanasti oma eelneva Tartu Ülikooli ja KBFI kogemuse põhjal ka ise, et äri saabki teha nagu Smeljanski ja Vlassovi laulus "Kurgid sulle – raha mulle". Üldiselt see paraku siiski nii pole. Kõrgtehnoloogiline äri nõuab professionaalseid turundajaid. Kui Eesti ja Eesti teadlased on praegu hädas investorite leidmisega, oleme kohas, kus oli Soome 1990. aastatel, Taaniga on see ajaline vahe veel suurem.

Just nagu inimesed ei puuri iseenda hambaid, vaid lähevad hambaarsti juurde, võime teadlaste puhul öelda, et neil pole seda turustamiseks vajalikku professionaalsust. Teadlased vajavad inimesi, kes suudaks nad kokku viia partneritega, keda nende imelised avastused huvitavad. Eesti tööstus on siinkohal nii pisike, et peame otsima neid partnereid Euroopast, Ameerikast ja mujalt maailmast.

Kelle ülesanne peaks nende partnerite otsimine täpselt olema? Kui vaadata ülikoolide tugistruktuuride poole, pole ka neil praegu inimestega just hõisata.

Probleem võib olla selles, et sinna on palgatud palju inimesi, kuid neil inimestel pole endal piisavat kogemust. Pigem palgata vähem, aga mõni selline, kes on varem sellist asja edukalt teinud. Muidu avastame kõigis Eesti ülikoolis jalgratast üha uuesti ja uuesti. Miks me ei võiks teha näiteks koostööd rootslastega? Kasvõi Karolinska Instituudil on suurepärane tehnoloogia siirdeüksus. Pigem maksame neile 20 protsenti oma tuludest, aga saame oma ettevõtmistega edasi liikuda.

Me peame tegema teaduse vallas teistega koostööd, sest me ei suuda kõike ise teha, nagu ei suuda me toota lennukeid või rakette. Näen teaduste akadeemia ühe väga suure rollina hoolitsemist selle eest, et Eesti teadus püsiks kõrgel tasemel ja me ei finantseeriks viletsat teadust, isegi kui see on rüütatud rahvusteaduse või ülitähtsa tehnoloogia rüüsse, mis on parasjagu tohutult populaarne. Kvaliteet on A ja O.

Kuidas seda tipptasemel teadust ära tunda? Ülo Niinemets on kirjeldanud näiteks grantide jagamist Eestis hüperkonkurentsina ehk utreeritult saavad väga paljud nii kõrgeid hindeid, et täpne koht pingereas võib sõltuda eeskätt juhusest, näiteks parasjagu veidi halvemas tujus hindajast ehk suurem osa ongi juba väga head. 

Hiljuti toimus Toompeal väga huvitav konverents, kus arutlesid teiste seas ka sotsiaalteadlased Eesti elujõu, rahvastiku ja keelega seotud probleeme, mis on kõik tähtsad. Tekkis ka küsimus, miks pole meil kõik teadus emakeeles. Kui mina avaldaksin oma tööd emakeeles, oleks sel kolm lugejat ehk tekib küsimus, mis on selle kõige mõte. Muidugi on alasid, kus eesti keel on väga tähtis, kuid väitekirja eesti keeles kirjutades oleks doktorantidel tihti samamoodi üks kompetentne hindaja – tema enda juhendaja.

Piltlikult langeme sellega Põhja-Korea tasemele ehk hindame iseennast – võti on rahvusvaheline vaade. Me peame otsustama, kui kõrgele me lati paneme. Maailma tippteadusega võrreldes tuleks meilt vaevalt punktideks 4,7 või 4,8, pigem punkti võrra vähem. Ma pole olnud küll Eesti hindamiskomisjonides, kuid olen osalenud paljudes rahvusvahelistes komisjonides. Seal on olnud näha, kuidas sõltuvalt riigist pannakse latti ka väheke madalamale. Mingil määral on see teaduspoliitiline otsus.

Muidugi on tõsi, et Eestis jäävad väga paljud väga head uurimisrühmad rahastuseta. Nagu eelnevalt mainisin, ülikoolide tugistruktuurid teiste seas peaks neid järele aitama, et nad saaks rahvusvaheliste allikate toel edasi tegutseda.

Eesti teaduse rahastamisele seatud eesmärke vaadates võiks moodustada riigi investeeringud teadus- ja arendustegevusse ühe protsendi ja kaks protsenti tulema eraettevõtlusest. Teadussilma 2022. aasta andmetel panustas erasektor 1,01 protsenti. Kui palju on võimalik Eesti ettevõtete teadusmahukust arvestades seda üldse kasvatada või teisisõnu, kas väliskapitali kaasamine on paratamatu?

Ma ei näe seda ebapatriootlikuna, kui Eesti firma teeb koostööd mõne Euroopa firmaga või läheb Ameerikasse. Näiteks toimus Nokia läbimurre tänu sellele, et nad ehitasid New Yorki tugijaamad. 

Omaette küsimus on, kui palju toimub Eesti firmades teaduslikku uurimistööd ja teadusel põhinevat arendustööd. Firmade teaduskulutustesse annab uputada kõiksugu eelarveridu – bakalaureusetudengite palku, mõnda suurt masinat jne. Olen kahe käega selle poolt, kui riik annab selleks raha, et soodustada mõne probleemi lahendamiseks ettevõtete ja ülikoolide koostööd. Seda on vaja. Kui me aga sedalaadi liigutused ja kulutused maha arvame, kuivab see üks protsent kokku võib-olla pooleks protsendiks.

Kõrgtehnoloogilist tööstust ei saa teha ka ilma patentideta. Mõned mu kolleegid on seda meelt, et näiteks tehisintellektiga seotud rakendusi ei patenteerita. Reaalsuses kasvab sel alal patentide hulk kõige kiiremini. Eestis on patentide võtmise määr võrreldes mõne meie naaberriigiga kümneid ja sadu kordi väiksem. Akadeemia roll on siinkohal tõsta rakendusteaduste vallas patenteerimine n-ö au sisse, et luua vundament, millele ehitatakse kõrgtehnoloogilist tööstust.

Akadeemia ei saa hakata seda ise tegema, vaid ta saab teha seda läbi oma akadeemikute ja oma organisatsiooni autoriteedi. Meil on erakordselt häid näiteid, nagu Mart Ustav, Enn Lust, Dan Bogdanov ja Mati Karelson. Neid väga häid inimesi on kindlasti veel.

Neil kõigil ei ole võib-olla ka praegu sellist laiema avalikkuse poole suunatud nägu nagu Enn Lustil või Mart Ustavil, kes seda ka ära kasutada oskab.

Me oleme inimestena väga erinevad, mõni ei anna kunagi elus intervjuud. Näiteks kahekordne Nobeli preemia laureaat Fred Sanger oli sedavõrd tagasihoidlik inimene, et olevat andnud oma esimese intervjuu 70. aastaseks saades, kui ta pensionile läks.

Suur osa ajakirjanikest pole tingimata ka loodusteaduse asjatundjad. Kiiruga asju tehes võib juhtuda aeg-ajalt vigu. Sain ise näiteks noore poisina Nõukogude Liidu teaduste akadeemia noore teadlase preemia. Andsin toonasele ajalehele Edasi, tänasele Postimehele kiiruga intervjuu ja järgmine päev oli lehes niisugune tekst, et pidin häbi pärast laua alla ronima. Kõik mu kolleegid naersid. Kui sa midagi sellist korra või kaks läbi elad, ei anna sa enam eales ühtegi intervjuud.

Meediaga suhtlemine on aga tegelikult väga-väga tähtis. Peame akadeemiana Eesti rahvale rääkima, mis on teaduslik tõde ja millised on ebateaduslikud seisukohad. Kui me midagi ei tea, peame selles ausalt välja ütlema. Sellisel juhul ei tea ka ilmselt teised, millest nad räägivad või kus tõde on.

Kui Te enda elule tagasi vaatate, kui palju on mänginud Teie edasijõudmises see, et olete olnud piisavalt edev olnud ja kas teadlased suudavad ettevõtluses ilma selleta hakkama saada?

Minu mõlemad vanemad olid arstiteaduskonnas. Sain sellise koduse kasvatuse, et kodus kunagi patsientidest ei räägitud. Alati räägiti aga inimeste aitamisest. Oma vanemate tõttu ma ise arstiteaduskonda minna ei saanud. Biokeemiat õppima minnes sattusin Artur Linnu ja Richard Villemsi juurde, kes olid mõlemad hariduselt meedikud. Sealt tuli vaade, et kui keegi midagi uurib, on vaja seda rakendada.

See on olnud alates sellest ajast niisugune sisemine soov ja võib-olla on olnud selle teostamiseks ka natukene heade kontaktide näol õnne. Viimased 20–25 aastat on olnud see teadlik tegevus ja olen loonud ise mitu firmat. Ma ei tea, kas ma olen sellest täielikult ja sisuliselt aru saanud, aga olen vähemalt õppinud, kuidas ülikoolis sündinud uurimistulemusi rakendada. Kohe ma enam sõrme ei põleta.

Lõpetuseks teie enda teadustööd puudutades, 2022. aastas septembris mainisite, et teete Prantsuse firmaga Agrobio koostööd GDNF-i kasvufaktori tööd matkiva molekuli katsetamiseks, mis võiks aidata parandada vigastatud närvirakke. Kui kaugele Te sellega jõudnud olete?

Hakkasime 2022. aastal koos Argobio ja Eesti firmaga GeneCode looma algselt minu laboris sündinud Parkinsoni ravimeid, mida saaks kasutada kliinilistes katsetes. Plaanisime jõuda sobiva ühendini kahe-kolme aastaga. See töö on läinud minu meelest edukalt, sest oleme need ühendid leidnud.

Kavatsesime kasutada seda ravimit alguses vaid Parkinsoni tõve raviks, kuid oleme aru saanud, et see sobib ka mõnede teiste haiguste jaoks, mille leevendamiseks ei pea ravim ajju jõudma. Praegu teeme täiendavaid teste, et üks ühenditest välja valida ja loodame alustada ravimikandidaadi ohutuse testimiseks kliinilist katset kõige varem aasta pärast.

Tegemist on sellise ravimiga, mida saab võtta suu kaudu. Erinevalt kõigist kasutuses olevates ravimitest peaks see aeglustama või isegi pidurdama närvirakkude kängumist ja surma. Parkinsoni tõve puhul tekib lisaks liikumisvaegusele terve rida mittemotoorseid sümptomeid: kõhukinnisus, depressioon, lõhna ja maitse kadumine, magamis- ja kognitiivsed häired jne. Loodame väga, et meie ravim suudab parandada ka mõnda neist sümptomitest.

Vähemalt näeme katseloomade peal, et meie ravimikandidaat ravib n-ö hiirte kõhukinnisust. Mulle meenub poolnaljana siinkohal, kuidas mu kõige vanem lapselaps pidi aastate eest koolis rääkima, millega tema vanemad ja vanavanemad tegelevad. Ta rääkis, et tema vanaisa on hiirearst. Minu meelest see on üks kõige tabavamaid definitsioone selle kohta, millega me tegeleme.

Vastamata on ka palju fundamentaalseid küsimusi, millele me praegu vastust otsime. Kuidas meie avastatud faktorid toimivad? Miks nad neuroneid kaitsevad? Miks neuronid ei sure, kui me neid faktoreid anname või kui nad surevad, siis kuidas nad täpselt surevad? See on väga oluline, kui tahame mõista, kuidas seda vältida.

Ajakirjanduses on käsitletud viimasel ajal palju ka inimeste ravimiseks sobivaid Alzheimeri tõve ravimeid. Praegu on veel vara öelda, kas need on imeravimid või mitte. Eelkõige on esitletud kliiniliste katsete tulemusi ehk me ei tea veel, kas need töötavad sama hästi laiematel patsiendihulkadel. Kõik märgid viitavad siiski, et need viimased ravimid on kindlasti palju tõhusamad kui kõik senised.

Kümnete aastate vältel vähiraviks panustatud raha tulemusel on toimunud selles vallas radikaalne muutus. Tulnud on ravimid, mis inimesi tõepoolest ravivad. See annab lootust, et suudame jõuda selliste läbimurreteni ka ajuhaiguste uurimisel ja ravimite arendamisel. Ma ei tegeleks ise amütroofse lateraalse skleroosi või Parkinsoni tõve ravimite arendamisega, kui ma ei usuks, et teadus suudab koostöös farmaatsiatööstusega neid küsimusi lahendada.