Viis mõtet Maive Rutelt:

• Maailma majanduses on toimumas paradigmanihe, mis seab majandusmudeli keskmesse taastuvenergeetika ja ringmajanduse. Eesti peab leidma uues mudelis oma nišši, panustades teadus- ja arendustegevuse vallas näiteks mikroelektroonikasse ja süsteemide automatiseerimisse.
• Kohalikule majandusele ja inimestele kasu toovaks innovatsiooniks on vaja tugevat töötlevat tööstust. Euroopa teadlased ja insenerid loovad küll uusi lahendusi, kuid ei suuda neid viia vahetu kogemuseta masstootmisse. Nõnda lõikavad neist kasu kolmandad riigid, nagu Hiina.
• Avalik sektor peab klassikalise koostöö ja teadustöö edendamise kõrval innovatsiooni soodustamiseks looma regulatiivsete meetmetega ka uusi turuvõimalusi. Näiteks saab see kehtestada nõudeid akude toormaterjalile.
• Eesti teadlastelt ei saa eeldada, et nad jõuaksid tegeleda ühtaegu alusteaduse, õpetamise ja rakendusuuringutega. Ülikoolide kõrvale on vaja tugevaid rakendusuuringutega tegelevaid keskusi. Samal ajal investeerib Eesti erasektor teadus- ja arendustegevusse endiselt liiga vähe.
• Hulk andekaid Eesti noori on jäänud aastateks välismaale, sest neil puudub kerge võimalus naasmiseks. Teistes riikides gümnaasiumi lõpetanud noortel on raske astuda Eestis ülikooli, juba pere loonud teadlastele ja inseneridele võiks luua aga stardipaketi, mis hõlbustaks ühiskonda sulandumist.

Kuidas teadustöö jõuab lõpuks sinna, et see aitab meie majandusel kasvada ning mis on need valdkonnad, kuhu praegu Eestis ja Euroopa Liidus vaadatakse? Mis teemad võiksid olla sellised, kus teadlased uurivad midagi, avastavad midagi, leiavad lahendusi ja sellest tõuseb lõpuks meie majandusele ja tööstusele kasu?

Elame praegu väga põneval ajal, kus üks paradigma asendub teisega. Miski, mida me täna peame normaalseks, asendub homseks teistsuguse asjaga, mida peame jällegi normaalseks. Seni põhines meie majandus fossiilkütustel ja materjalikasutusel, mille puhul läks palju lõpuks prügimäele. Uus majandusmudel, mida me praegu üles ehitame, põhineb taastuvenergeetikal, ent ka materjalide taastuvkasutusel ringmajanduses. See erineb põhimõtteliselt sellest majandusmudelist, mida oleme seni kasutanud.

Loomulikult on huvi selline, et teadlased, kõikvõimalikud tehnoloogiaarendajad ja insenerid aitaks uue majandusmudeli kujunemisele kaasa. Seda viisil, et Eesti ei jääks suurest mängust kõrvale, vaid oleks suure mängu sees ja mõne teema eestvedaja, näiteks mikroelektroonikas ja süsteemide automatiseerimise poolel. Eestil on selles uues majandusmudelis huvitavaid võimalusi. Sellele peab aga kindlasti ka läbi teadus-arendustegevuse ja selle rahastamise kaasa aitama.

Kui inimesele lihtsalt selgitada, kuidas see tegelikult töötab? Kui teadlane avastab midagi või tuleb see mingist tööst välja, kas piisab vaid sellest, et ta nimetab seda heaks mõtteks või peab teadlane ise selle mõtte kuhugi edasi viima, otsima rahastust ja kirjutama täiendavaid grante? Kuidas jõuab see tarkus lõpuks sinna, et ta on mingis vidinas, mis meie elu lihtsamaks teeb?

Tegelikult pole niisugust lihtsat sirgjoonelist lineaarset innovatsiooni ja tehnoloogia arengut olemas. Muidugi on üksikuid juhtumeid, kus väga innovatiivne ja loominguline teadlane on tulnud suurepärase idee peale, ent teadusajalugu vaadates on tema idee enamasti põhinenud eelnevate inimeste headel ideedel. Ta on kombineerinud neid asju kokku ja jõudnud mingi uue lahenduseni.

Kui meil laboris sünnivad lahendused ja jõuavad läbi selle innovatsiooni ja n-ö arendamise turule, võtab see enamasti 15–20 aastat, kuni need lahendused turule jõuavad, sageli veel rohkem. Me ei tohi samal ajal ära unustada, et me tegelikult väga sageli õpime sellest praktikast, kui me neid asju teeme. See on selle suure edusammu alus, mida Hiina on tegemas.

Ühelt poolt on Hiina ehitanud üles väga tugeva kõrghariduse ja teadusvõimekuse, kuid see ei ole ainuke ega peamine asi, millel nende praegune kiire edasiminek põhineb. Nad on samamoodi väga edukalt ehitanud üles võimekuse töötlevas tööstuses tegelikust tootmisprotsessist õppida, parandada selle alusel oma tulemusi ja mudeleid.

Me ei saa ära unustada seda, et tegelik töötlemine, tootmine, näppudega asja sees olemine on see koht, kus õpime ning kust võiks tulla uus info ja oskus ning tekkida uued innovatiivsed lahendused. Siit ka ettevõtjatele ja meie teadlastele üleskutse, et peame otsima neid koostöökohti. Samamoodi peaks Eesti ja Euroopa rahastatavad teaduse- ja arendustegevuse programmid olema sellised, mis võimaldaksid meil ettevõtetel endal teadus-arendustegevust teha ning see ei jääks ainult kuskile ülikooli laborisse pidama.

Mis on avaliku sektori – riigi ja Euroopa Liidu – roll sellistes asjades? On see lihtsalt mingisuguse rahastusprojekti loomine, kuhu saab häid mõtteid esitada, kust saavad selle jaoks teadlased ja ettevõtted kasvõi toetust taotleda või on see midagi laiemalt? Mida saab teha avalik sektor, et need asjad juhtuks?

Avalikul sektoril on väga oluline roll. Kui mõtleme uute turgude ja alade peale, mis meil uues majandusmudelis kasvavad, alates taastuvenergeetikast ja tervisetehnoloogiatest materjalide parema väärindamise ja ringmajanduseni, mis saavad kõik Eestis uue temaatilise arendusprogrammi alt finantseeritud, siis on riigi esimene roll tekitada sinna regulatiivselt turuvõimalusi.

Näiteks oleme loonud akumajanduses akude tootmises reegli, et Euroopas turustatavates akudes peab olema teatud hulk neis kasutatavast materjalist tulnud ringmajanduse kaudu. Selle regulatiivse seadusega tekib turg ringmajandusest tulnud akumaterjalile. Riigi üks roll on tekitada seadusandlusega sedalaadi seda turuvõimalust.

Teine roll on loomulikult rahalised toetused ja sedalaadi edendamine, mis aitavad läbi teaduse arendada uut informatsiooni, uusi oskusi ja uusi tehnoloogiaid. Siin on väga oluline Euroopa Horisondi programm ja Eesti Teadusagentuur, mis aitab rahastamisele kaasa.

Kolmandana toon esile koostöö ning erineva infovahetuse ja inimeste kontaktvõrgustike soodustamine. Seda me sageli alahindame, kuid see on päris oluline. Järgneva komisjoniperioodi ajal ehk järgmisel viiel aastal loodame astuda sellega sammu edasi, et viime teaduse ja innovatsiooniprogrammid paremini kooskõlla tööstuspoliitikaga Euroopa tasandil.

Eesti teeb praegu väga olulisi samme, meil on olemas uus rakendusuuringute keskus, mis peaks aitama tegelikku majandus ja teadust paremini siduda ja on temaatilised programmid, mis nüüd algavad. Euroopas otsime samamoodi võimalusi, kuidas meie ettevõtluse ja tööstuspoliitika oleks tihedamalt seotud sellega, mida me Horisondi programmi abil rahastame.

Võin tuua mõne näite. Neist üks on advanced manufacturing ehk olulised uued töötleva tööstuse alad. Proovime jõuda sinnamaale, et see poleks vaid Horisondi programmist toetatav teadusala, vaid ka puhta tehnoloogia tööstuspoliitika üks fookuskoht.

Kuidas Euroopal innovatsiooni vallas võrreldes USA ja ka Hiinaga läheb? Edison on võib-olla aegunud näide, ent kui rääkida riigi rollist, innovatsioonist, leiutamisest, arengust, siis kas selline kapitalistlik mudel, kus leiutaja saab oma vidinale suure turunduse taha, töötab Ameerikas paremini? Tihti kurdetakse, et Euroopa turg on killustunud ja regulatsioone on palju.

Euroopal läheb innovatsiooni vallas eri teemadega erineval moel. On päris selge, et mitmete uue majandusmudeli teemade, nagu taastuvenergeetika või ringmajanduse, puhul on olnud Euroopa väga pikalt lipuvedaja, kes on need teemad lauale pannud ja ka alguses sinna väga palju esmast rahastust peale andnud. Innovatsiooni mõttes oleme tulnud turule esimeste lahendustega ja tehnoloogiatega, mis paraku sel ajal olid võib-olla veel kallivõitu.

Me ei ole aga suutnud Euroopas paljusid neid häid ideid ja innovaatilisi lahendusi eskaleerida, et need jõuaksid suures mahus ja odavamini tarbijateni. Hiina on astunud just selle nii-öelda raja peale, et nad on võtnud paljud Euroopast ja Ameerikast pärit tehnoloogiad ja viinud need masstootmise peale, mis on võimaldanud hakata hinda allapoole tooma. Kui keegi on viitsinud vaadata, kuidas on kasvõi päikesepaneelid või tuulegeneraatorid ajas arenenud, on tõesti väga põnev näha, kuidas ühelt poolt tuleb hind kolinal alla ja teistpidi on ka rakendamine viimasel kümnel aastal iga aastaga kordades üles läinud.

Saame seega öelda, et Euroopa on olnud väga sageli uute majandusideede eestvedaja, aga me pole piisavalt hästi suutnud oma majanduses luua neid rakendavaid suuri edukaid firmasid luua.

Ameerika on sageli see riik, kus ettevõtja paneb jõuliselt mitmed erinevad ideed kokku ja need majandusse toob, nagu leidis juba majandusteadlane Joseph Schumpeter möödunud sajandil. Nende majandusmudel võimaldab suurfirmasid lihtsamini turule tuua. Sageli saadab neid edu valdkondades, nagu finantsvõimendus, farmakoloogia või meditsiin.

Muidugi teame kõik Teslat ja on veel mõningaid suuri üksikuid eestvedajaid, ent kui vaadata Ameerika Ühendriike ühtse alana, näeme samamoodi, et igal pool pole teadus- ja innovatsioonivõimekus ühtlane. Neil on teatud klastrid ja kohad, kus see on kõrgem. Samamoodi on Euroopas. Meil on kõrgema innovatsiooni- ja tööstusvõimekusega keskusi.

Ameerika puhul üllatab väga sageli inimesi see, kuidas nende siseturg on samamoodi killustunud. Näiteks elektriautode ja isejuhtivate autode turule lubamise puhul on osariikide käitumine väga erinev. Ühe osariigi reeglid ühte moodi, teisel teistsugused ja kolmas osariik ei luba midagi üldse. Euroopa poolel peame tegema loomulikult sellega tööd, et meie 27 liikmesriigi ühine turg oleks võimalikult ühtne. See annaks juurde eskaleerimisvõimalust ja ettevõtetele võimalust kasu lõigata.

Kuidas seda lahendust üldse leida? Head mõtte ja tehnoloogiad hakkavad inimestele kasu andma, kui need on piisavalt odavad ja lähevad massidesse. Mis kasu on elektriautost, kui seda saab võib-olla ainult rikas onu omada. Kui meil on head ja mugavad elektriautod, peavad need olema kõigile mugavad kasutada ja kõigile soodsamad. Kuidas Euroopas sinna murdepunkti jõuda, et meie häid mõtteid ei rakendaks vaid hiinlased?

Peame Euroopas otsima neid võimalusi, kuidas tööstuse arengut kiirendada. Selles osas on juba olulisi samme astutud. Näiteks eelmise aasta lõpus sai vastu võetud kriitiliste toormete ja puhaste uute tehnoloogiate määrus. Mõlema seadusandluse mõte on kiirendada neid protsesse, et lube jagataks kiiremini, strateegilisi projekte saaks kokku panna mitte ainult ühes liikmesriigis, vaid mitmete liikmesriikide koostöös ja me poleks nii killustunud. Saaksime seeläbi algatada suuremaid projekte ja tekkida saaks ka suuremaid firmasid.

Toome sinna taha juurde rahastust, et mõtted ei jääks ainult rahanappuse taha kinni. Aitame lisaks ettevõtjatel läbi tööstusalaste liitude ja läbi klastriformatsioonide üksteist leida, et nad saaksid tarneahela kokku panna.

Lisaks peab muidugi ütlema, et meil on aeg kaubanduspoliitika poolel veidi käbedamini kõndima hakata. Meie kaubanduslepingutega tegelevad kolleegid on väga usinasti töös, et leida täiendavaid turge, kuhu Euroopa saaks müüa ja leida koostööpartnereid, kust saame osta tooraineid, mida on selle uue majanduse jaoks vaja.

Kõik need etapid on ühel või teisel moel käima lükatud. Nüüd on vaja veel paremini sinna jõudu sisse saada. Uuel perioodil on eriti vaja sinna rahastust juurde saada ja teeme selle nimel loomulikult tööd.

Kuidas mahub see kõik Eestisse? Räägime näiteks autotööstusest, suurest energeetikasektoris, kuid Eestis autosid ei toodeta. Eesti ise peab ennast samal ajal väga targaks rahvaks ja me väärtustame seda meeletult. Kõrghariduse- ja teadusrahastus on meil üks punkt, mille toetamist ka rahapuuduses nõutakse. Kas kogu see tarkus toob Eesti majandusele lõpuks kasu?

Kindla peale. Eesti senise edu ja alus on seisnud justnimelt sellel, et meil on haritud rahvas, kes seadusandluse järgimisest lugu peab. Investeeringud ei tule riiki, kui pole selles mõttes kord majas, et projekte on võimalik korralikult elu viia, inimesed teevad ja oskavad tööd teha ning peavad lubadusi. Haridus on kindla peale väga oluline edule kaasa aitav faktor.

Kui mõelda selle külje pealt, mis peaks Eesti pikaajalisele edule kaasa aitama, siis Eestile pole ilmtingimata vaja just autotööstust. See on tavaliselt riikides, kus on tööjõudu ja tööstuslikke struktuure rohkem all. Eesti edu võiks jätkuda muude teemade peal, nagu digilahendused, erinevad automatiseerimise, robotiseerimise võimalused, mitte ainult Eesti enda ettevõtete, aga miks mitte ka Euroopa kõigi teiste majandusvaldkondade jaoks.

Digilahendused aitaksid avaliku sektori toimimist kindlasti mujalgi tõhusamaks muuta. Me juba teeme selles valdkonnas üht-teist, aga võib olla saab teha veel rohkem. Sinna juurde teame, et Põhjamaades, miks mitte ka Eestis, on võimalusi andmekeskuste ja teiste energiamahukate digilahenduste rajamisel. Energiamahukad ettevõtmised on siiski võimalikud ainult siis, kui meil on korralikud tuule- ja päikesepargid. Sellega ju töö tegelikult käib.

Kindlasti on võimalusi materjalide, näiteks puidu väärindamise teemal. Võib-olla saab seal teadlaste abiga üht-teist paremini toimima panna. Eestis on veel väga huvitavaid toidutööstuse algatusi, kus vaadatakse lahenduste poole, mis võiks olla tulevikulahendused kliimasõbralikkuse mõttes. Neile lisandub meditsiin ja digimeditsiin.

Tänases kontekstis peame kindlasti ära mainima kaitsetööstuse, kus on Eestil samuti juba üht-teist pakkuda. Seega on tulevikku vaadates päris mitmeid valdkondi, kus Eesti saaks oma teadus- ja arendustööd majanduse huvides tööle panna.

Kui teadlastega sellest teemast rääkida, kuuleme seda, kuidas nad kirjutavad pidevalt projekte, vaieldakse pidevalt, kas me peaks tegema rohkem rakendus- või alusuuringuid. Mõnikord tahavad teadlased rahus nokitseda ja kui tuleb mingisugune hea mõte või avastus, ei pruugi tihti seda ette näha. Kas võib-olla peaks andma teadlastele vabamad käed nokitseda, et nad ei peaks püüdma pidevalt raha saada, töösturitega suhteid edendama jne?

Alustaksin hoopis sellest otsast, kus king pigistab. King pigistab ikkagi ettevõtete poolel. Kui vaadata Eestis teadus- ja arendustegevuse rahastamist, siis Eesti erasektor ei pane tegelikult piisavalt raha teaduse, eriti arendustegevusse ja tehnoloogia arengusse.

Võiksime õppida jällegi Põhjamaadest. Soome on väga huvitav näide, kus väga suur läbimurre sedalaadi arendustegevuses tuli tänu sellele, et nad panid korralikult käima oma rakendusuuringute instituudi VTT, mis teeb otseselt koostööd suurte ja väiksemate ettevõtetega. See pole ülikool, mis peab samal ajal tudengeid koolitama, vaid seal on tähelepanu keskpunkt tööstuslike rakenduslahenduste väljatöötamisel.

Korralikke alusuuringuid tegevaid teadlasi peab meil muidugi samuti olema. Me ei peaks neid kuidagiviisi nüüd kõrvale lükkama ja ütlema, et see on vähem väärtuslik. Pigem on häda selles, et me olemegi jäänud praegu ainult selle peale lootma, et need tublid granditaotlusi kirjutavad teadlased peaksid lisaks tudengite õpetamisele veel meie tööstust käima tõmbama. Seda kõike on ühe inimese käest natukene palju tahta.

Peaksime mõtlema struktuurselt selle peale, kuidas meie rakendusuuringute keskus, võib-olla KBFI, toidu alal TFTAK ehk rakendustele juba pühendunud keskused saaksid lisaraha ning saaksid juurde võimalusi inimesi palgata. Võib-olla on neil ka mingeid tehnoloogilisi vajadusi. Pigem suunaksin tähelepanu just nendele teemadele.

Las meie alusuuringutega tegelevad teadlased, kes on Euroopa programmidest raha toomisel edukad, tegutsevad jätkuvalt edasi. Nad saavad siin-seal kindlasti ettevõtetega koostööd teha, aga me ei saa kõiki kaarte panna ainult nende inimeste peale.

Lõpetuseks, kui mõelda keskkooliõpilasele, kes mõtleb praegu, millist valdkonda ülikoolis õppima minna ning näeb seda kõike veidi kaugena, kujutades ette kabinetis või laboris tegutsevaid professoreid, kuidas teda inspireerida looma midagi uut? Eriti kui sinna juurde levivad poolnaljana jutud orjatööd tegevatest doktorantidest, kelle töötasu on väärilisest palgast kaugel ehk selle karjääri valimineei tasu alati väga hästi ära.

Siin on koos mitu asja. Ühelt poolt ei tohi karta teha siis sellist tööd, mis aitab tehnoloogilist arusaamist arendada. Selle all vundamendiks on meie tublid arusaamised matemaatikast ja loodusteadustest: Sedalaadi ainete õppimist ei tohi peljata, selle kõrval peab õppima aga mõtlema ja kriitiliselt analüüsima. Oluline pole oskus vaid asju pähe tuupida, vaid neid ka kombineerida. Tulevane insener, teadlane ja tehnoloogiaarendaja peab oskama lisaks teistega koostööd teha.

Kolmandana unustatakse kahjuks meil väga sageli ära, et tehnoloogia on edukas siis, kui see muutub kättesaadavaks rahalises mõttes. Seega sooviksin Eesti ülikoolide juures rohkem, et noortele inimestele õpetataks, kuidas need projektid peavad majanduslikult ära tasuma. Elektriautod ja muud tehnoloogiad peavad olema lõpuks hinna mõttes kättesaadavad. Seal on meil veel kasvuruumi.

Mida te Eesti tulevikule mõeldes veel oluliseks peate?

Meil arutletakse tihti selle üle, kuidas meil õnnestuks Eesti hoida eestikeelset haridust ja teadust. Loomulikult on see üks rahvusriigi tunnus, et peaksime suutma eesti keeles toimetada. Teistpidi ei tohiks me peljata, et inglise keel on muutunud tänapäeval rahvusvaheliseks teaduskeeleks. Meil on võimalik tuua täna Eestisse väga häid inimesi, kelle emakeel pole eesti keel, ja anda neile võimalus meie tudengeid õpetada ning meie teadusprojektides kaasa teha.

Mul on aga praegu natuke südamel see, kuidas meil on päris palju eestlasi ja Eestist pärit noori inimesi, kes on läinud välismaale ülikooli, teinud seal oma doktoritöö ja elab praegugi seal, mõnes Euroopa riigis, Ameerikas, võib-olla Austraalias. Peaksime mõtlema rohkem nende tagasitulekule, leidma ülikoolides võimalusi pakkuda sellistele Harvardis või kusagil mujal õppinud noortele inimestele lihtsamaid tagasitulekuvõimalusi.

Näen oma Brüsseli elus, kuidas meil on terve põlvkond väliseesti peredes kasvanud noori inimesi, kes lõpetavad siin keskkooli ja ei saa Eestisse tagasi tulla, sest Eesti ülikoolid ei leia võimalusi nende lihtsamaks vastuvõtuks, kuna need inimesed on õppinud keskkoolis inglise või prantsuse keeles. Meil on vaja rohkem avaramat mõtlemist, kuidas tuua tagasi neid talente, kes meil on, peale nende, kelle emakeel pole eesti keel. Tahaks näha rohkem mõtlemist selles suunas, kes aitab meil Eestis seda tulevast teadusedu rajada.

Need lahendused võivad olla päris lihtsad. Näiteks oleks vaja programme, kus ei nõuta, et peab olema tehtud keskkoolikirjand eesti keeles, sest kuigi need lapsed võivad kodus oma vanematega eesti keelt rääkida, pole nad võib-olla kunagi õppinud eesti keeles kasvõi kirjandeid kirjutama. Sedalaadi spetsiifiline vastuvõtuprogramm võiks olla abiks, mitte inimesi sellega kohe ära ehmatada, et neil on vaja hakata siin usinasti Tammsaaret kirjutama.

Teine küsimus on juba pere loonud noortele teadlastele stardiplatvormi võimaldamine, et nad saaksid lihtsamini tagasi tulla. Neil võiks olla n-ö stardipaketina mingid lepingud ja laboratooriumikohad, kust nad saavad peale hakata. Küll nad siis jõuavad ise oma granditaotlusi kirjutada, aga neil peaks olema koht, kuhu maanduda ja neid pole praegu kahjuks piisavalt.