Maive Rute tegi ettekande seminaril Science Meets Parliaments, mille eesmärk on leida lahendusi, kuidas teaduslikud uuringud jõuaksid poliitikakujundajateni ja oleksid aluseks otsustele ning tegudele. Lühiintervjuu andis Maive Rute Eesti Teaduste Akadeemiale.

Tõite ettekandes välja, et ainult faktide avalikkuse ette paiskamisest ei piisa. Kuidas õpetada teadlastele nende laiemale avalikkusele ja poliitikutele serveerimist? Kas meil on vaja lisada õppekavasse käitumisökonoomika moodul?

Teema on tegelikult natukene laiem. Peaks üldse vaatama, kuidas teadlaste karjääri üles ehitamine toimub ja nende töösaavutusi mõõdetakse. Nii kaua, kui teadlase karjäär upub kõige rohkem ära publikatsioonidesse ja see on ainukene edu mõõt, pole oma tulemuste sobival viisil sobivas vormis sobivas kohas ministeeriumi inimestele või poliitikakujundajatele laiemalt kättesaadavaks ilmselt piisavalt motiveeriv. Ma alustaks sellest.

Teine pool on see, et meie tööst paistab tõesti, kuidas ainuüksi raporti kirjutamisest ja toreda mitmesaja leheküljelise publikatsiooni lauale panekust ei piisa. Oleme järjest rohkem asunud kaasama hüpoteeside kujundamisse ja lahenduste väljatöötamisse poliitikategijaid ja ministeeriumite inimesi.

Kolmas element on võib-olla see, et tuleb pakkuda vastavaid väljaõppeid. Seda mitte ainult teadlastele, vaid ka Euroopa Komisjoni töötajatele, Eestis ministeeriumi töötajatele, kes tegelevad poliitika kujundamisega, et nad oskaksid arvesse võtta teaduslikke meetodeid, teaduslikke andmeid. Teadlased peaksid õppima omakorda seda, kuidas õigel moel, vormis ja kohas neid fakte esitada.

Rakendate oma töökohas, teadusuuringute ühiskeskuses, eelnevalt mainitud lähenemist. Teadlaste töö hindamisel on oluline ka see, milline on nende töö mõju avalikkusele. Kui kiiresti nad uue süsteemiga harjusid ja kas nad on sellest isehuvitatud?

Meil, nagu ka kõigis teistes kohtades, oli sisedebatti sel teemal, kas need töötunnid ja publikatsioonid, mis on vajalikud Euroopa Komisjoni sisetööks ja ei leia võib-olla nii suurt tähelepanu akadeemias, on ikka sama kvalifikatsiooniga ja sama kõrge väärtusega kui teadlase töö, mis avaldatakse ajakirjas Nature.

Viimase kolme-nelja aastaga, kus me oleme Euroopa Teaduse Ühiskeskust oluliselt reforminud, on see sisemine meie ja teadlaste töö hindamine oluliselt teisenenud. Järjest rohkem on neid kolleege, kes saavad väga suurt sisemist töörahuldust, et nende arvamusi-nägemusi, teadmisi on võetud arvesse Komisjoni poliitikate kujundamisel.

Peale selle on meil tehnoloogiasiirde pool, kus loeme üles ka patente ja vaatame, palju on meil õnnestunud aidata kaasa tehnoloogia arengule.

Meedial on kombeks kajastada pigem negatiivseid nähtusi, viimastel aastatel näiteks väärinfo levikut, aga kui te ise olukorrale enda seisukohast otsa vaatate, millisel määral poliitikud teadlasi kuulavad?

Eesti olukorda ei oska ma päris adekvaatselt hinnata. Kui üksikjuhtumid leiavad kajastamist kuskil ajakirjanduses, kipume ikka mõtlema, et nüüd on halvasti.

Mõnda toredat tehast rajada üritades ei võetudki võib-olla kõiki teaduslikke arvamusi piisavalt arvesse. Ainult ajakirjanduse põhjal järelduste tegemine ei ole aga võib-olla õige. Mul ei ole pädevat ülevaadet, kas tegelikult Eesti valitsus on teinud otsuseid teaduslikele alustele ja andmetele toetudes.

Usun, et tendents on pigem positiivne. Järjest enam pööratakse nii Euroopa tasandil kui ka Eestis avalikku tähelepanu meie ühise maksumaksja raha eest saadavate poliitikate tulemuslikkusele. Nii nagu on Euroopa Komisjon pööranud tähelepanu meie poliitikate mõjude analüüsimisele, nii ennetavalt kui ka pärast rakendamist, küllap samamoodi ka Eestis. Vaadatakse, et see maksumaksja raha ei läheks kuskile tuulde, vaid et need poliitikad oleksid tulemusrikkad.

Selleks on loomulikult kõik modelleerimised, analüüsid ja seire väga vajalikud. Parem, kui see toimuks teaduslikel alustel.