Mart Saarma: teadus on juba eos rahvusvaheline
Eesti teaduste akadeemia värskelt valitud presidendi Mart Saarma sõnul on tema põhitöö olnud küll juba pikemat aega Soomes, kuid tegelikult pole ta Eestist mitte kunagi lahkunud. Teadus on tema sõnul eos rahvusvaheline ning oma peamise tugevusena näebki ta teiste riikide kogemuste tundmist.
"Ma pole nõus määratlusega, nagu ma oleks Eestist kaua ära olnud. Mu põhitöö on olnud tõesti Helsingi Ülikoolis, aga ma olen kõikide nende aastate jooksul teinud tööd ka Eestis. Ma olin Tartu Ülikooli professor. Seejärel töötasin Tallinna Tehnikaülikoolis 15 aastat veerand kohaga professorina. Mul on siin oma firma. Ma olen olnud kogu selle aja Eesti teaduste akadeemia liige. Ma olen juhendanud kümmet eestlast, kes on jõudnud doktorikraadini. Seega ei saa kuidagi öelda, et oleksin ainult Soome jaoks tööd teinud," sõnas Saarma.
Samas saab teaduste akadeemiat tema hinnangul juhtida vaid kohapealt, mis tähendab, et presidendina asub ta ametisse Tallinnas: "See on täiesti selge, et tulen põhikohaga tööle Eesti teaduste akadeemiasse. Samas on mul Helsingis laboratoorium. Seal töötab neli doktoranti ja viis järeldoktorit.".
"Lisaks on mul mitmetelt rahvusvahelistelt fondidelt küllaltki suured grandid. Mul ei ole huvi seda raha neile tagasi anda. Ma ei saa doktorantidele öelda "head aega, homme mind enam pole". Selline käitumine pole teaduses lihtsalt kombeks. Üldiselt arvan ma, et akadeemia võidab kui nende president pole mitte täielik bürokraat, vaid aktiivne teadlane," selgitas professor.
Saarma hinnangul on rahvusvaheline taust ka tema tugevus. Puutunud pika aja jooksul lähedalt kokku Euroopa teadus- ja arendusasutustega, oskab ta alati Eestit võrrelda näiteks Soome, Rootsi ja Taaniga. "Kui ma räägin Eesti teadusest, siis mõtlen ma selle all kõigi Eestis töötavate teadlaste teadustöid. Teadus on juba definitsiooni järgi rahvusvaheline," lisas professor.
Eesti teadus
Ehkki Eesti teaduse tase on Mart Saarma hinnangul tugev, näeb ta vajakajäämisi nendes teaduse valdkondades, mis puudutavad rakendusteadusi ehk neid teadusliku uurimistöö suundasid, mille eesmärk on leida alusuuringute leidudele võimalikke kasutusalasid. Rakendusuuringute kidura seisu parandamist näeb ta ka ühe oma ametiaja keskse eesmärgina.
"Mu subjektiivne arvamus on see, et viimase 30 aasta jooksul on Eesti teadlased teinud harukordsel tasemel uurimistööd. Samas pean rõhutama, et kõnealune edu saadab ennekõike alusuuringuid. Meil on mitmed teadlased, kes on teinud väga head tööd ka rakendusuuringutes. Samas kui ma vaatan kogu Eesti teadlaskonda, eriti võrreldes põhjanaabritega, siis rakenduslik pool on nõrgem. See on kindlasti üks asi, mida ma tahan presidendina parandada. Mul on ka endal kogemust, kuna olen loonud firmasid, millest mõned on päris edukaks saanud," selgitas Saarma.
Lisaks teaduse rakendusliku poole edendamisele, tuleks professori hinnangul mõelda sellele, kuidas nii poliitikuid kui ka rahvast teaduse alal harida. "Tänapäeva poliitikud peavad tegema väga keerukaid otsuseid, mis nõuavad tihti arusaamist uutest tehnoloogiatest. Olgu see tuumaenergeetika või geneetiliselt modifitseeritud (GMO) taimed. Poliitik peab aru saama, mis asi see GMO on. Vastasel juhul on tal väga raske ausalt ja õigesti otsustada. Nende harimine on hädavajalik ja see on ka akadeemia ülesanne," sõnas Saarma.
Üks võimalus taolise haridusprogrammi sisseviimiseks, on šnitti võtta soomlastelt. Nimelt toimub Soome parlamendis iga kahe kuu tagant õhtukool, kus teadlased rahvasaadikuid harida proovivad. "Olen ise seal kaks korda esinenud. Tavaliselt on need kohtumised temaatilised. Esimesel korral toimus arutelu GMO taimede ja põllumajanduse teemal. Teisel korral räägiti ühiskonna vananemisest. Tavaliselt on saal täis. Ma arvan, et tänu nendele kohtumistele on paljud asjad parlamendis lihtsamalt läbi läinud," selgitas Saarma.
"Lisaks on vaja palju rääkida teaduseetikast. Eetilisi probleeme peab inimestele selgitama, sest uute tehnoloogiate vastuvõtmine pole niisama lihtne. Näiteks on needsamad GMO taimed sisuliselt Euroopas keelatud," lisas professor.
Teaduse rahastamine
Teaduse rahastamise teemal on Mart Saarmal kaks konkreetset tähelepanekut. Esiteks ei tohiks teadusraha tulla vaid riigieelarvest: "Meil on tekkinud teaduse rahastamisest natuke ühekülgne pilt: justkui peaks kogu teadust finantseerima riik riigieelarvest. Nii ei ole! Kui võtame põhjanaabrid, siis jämedalt võttes tuleb valitsuselt üks protsent SKPst. Näiteks Soomes on see kaks miljardit eurot aastas. Sellest üks miljard kasutatakse alusuuringuteks ja teine rakendusuuringuteks.".
Teisalt soovitab Saarma võtta laenu ja investeerida see raha teadusesse. "Näiteks Soome parlament võttis teist korda ajaloos vastu otsuse kahekordistada kümne aasta jooksul teadus- ja arendustegevuse rahastus. Soome valitsus on aru saanud, et investeerides teadus- ja arendustegevusse, toob üks euro tagasi 14 protsenti rohkem kui tavalise investeeringu puhul. Presidendiks kandideerides tegin ma ettepaneku kasutada samasugust malli ka Eestis. Võtame näiteks igal aastal 50 miljonit eurot laenu ja investeerime selle teadus- ja arendustegevusse," selgitas professor.
Optimism
Üleüldiselt torkab värske teaduste akadeemia presidendi selgitustest silma optimism kõikvõimalike tehnoloogilis-teaduslike lahenduste osas, olgu selleks fosfor, tselluloos, Alzheimer või Parkinson.
"Ma ei tunne nii hästi Eesti olukorda, kuid tean, et Soomes on olemas tehnoloogiad ning üks tehas, mis toodab fosforväetisi erakordselt madala saaste hulgaga. Seega tuleb uurida, kas selline tehnoloogia, mis võimaldaks fosforit kaevandada keskkonda saastamata, on ka Eesti jaoks olemas," sõnas Saarma.
Oma sünnilinna Tartu tselluloositehase vaidlust kommenteerides, tõi professor samuti esile vajaliku tehnoloogia olemasolu: "Minu seisukoht on see, et on olemas tehnoloogia, mille abil on võimalik paberit ja tselluloosi toota nii, et keskkonda saastatakse äärmiselt vähe. Kui seda tehnoloogiat oleks kasutatud, oleks ma seda aktsepteerinud.".
Enda uurimisvaldkonna taustal avaldas Saarma samuti lootust, et avastamata ei jää ka Parkinsoni ja Alzheimeri vastane ravi: "Parkinsoni puhul on meil juba kliinilistes katsetes esimesed erakordselt lubavad tulemused. Samuti Alzheimeri puhul. Kui me vaatame näiteks viimase kümne aasta vähiuuringuid, on toimunud radikaalne murrang. See tähendab, et sinna tuleb investeerida.".
Toimetaja: Andres Reimann
Allikas: Küsis Mirko Ojakivi