"Vajadus targa poliitikakujundamise süsteemi järele on nii uus teema, et poliitikute teadvusse pole see veel päris hästi jõudnud," ütleb Eesti teadmistepõhise poliitikakujundamise raporti koostamisel osalenud ekspert Andres Koppel. Piltlikult öeldes teab poliitik hästi, kuidas teha teaduspoliitikat, aga mitte teadmistepõhist poliitikat. "Teatakse, kuidas teadust rahastada ja hinnata, kuidas valida teadlasi teadurite kohtadele. Samas teine pool, kuidas tarka nõu poliitika kujundamisse tuua, on suhteliselt uus," kõrvutab Koppel.

Hiljuti valmis Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) ja OECD juhitud rahvusvahelise kaheaastase projekti käigus Eesti teadmistepõhise poliitikakujundamise raport. Sarnane uuring tehti kohalike ekspertide toel korraga seitsmes riigis: Belgias, Tšehhis, Eestis, Lätis, Leedus, Kreekas ja Hollandis. Eestist tellisid selle uuringu riigikantselei, haridus- ja teadusministeerium ning Eesti teadusagentuur. Selle põhjal tehti ka ettepanekud, kuidas teadmistepõhise poliitika tegemist edendada. "Töö on tellijatele üle antud. Kuidas selle raporti tulemusi rakendatakse, oleneb juba neist," märgib Koppel.

Analüüs tõi tema sõnul ühe Eesti tugevusena esile, et teadmistepõhist poliitikakujundamist peavad oluliseks nii paljud riigiametnikud kui ka ülikoolid. "Samas on oluline puudus, see arusaamine ei ole jõudnud tippudeni välja: ministrite, kantslerite ja paraku kohati ka asekantslerite tasemele," möönab ta. Suurim väljakutse saab edaspidi olema, kuidas hoida teemat eelarvekärbete ajal tippjuhtide vaateväljas.

Teadmistele tugineva poliitikanõustamise süsteem vajab juhti

Uues raportis tuuakse välja neli rühma soovitusi, kuidas Eestis teadmistepõhist poliitikakujundamist edendada. (Klõpsa alloleval joonisel, et täpsemalt iga rühma soovituste kohta lugeda.)

Peamine soovitus puudutas esimeses plokis juhtimist. "Ideaalsetes tingimustes peaks olema mingi institutsioon, kes tegeleb teadusnõustamise süsteemi koordineerimise, analüüsi ja hindamisega," märgib Koppel. Loogiline oleks, kui seda ülesannet täidaks riigikantselei, ent rahanappuse tõttu ei leidnud see mõte toetust. Nii sai raportisse kirja soovitus reformida teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni koordinatsioonikogu, et sellest saaks teadusnõustamise juhtorgan.

Teine rühm soovitusi puudutas teadusnõunike töö korraldamist. "Analüüs näitas, et nende ametikohtade loomine on olnud Eesti nõustamissüsteemi üks suurim edulugu. Samas edasiseks eduks on vaja pingutada. Erinevates ministeeriumides on ülesanded väga erinevad, mis nõunikele pannakse," sõnab Koppel.

Ehkki leidus juhtkonna lähedal töötavaid teadusnõunikke, tegeles osa neist hoopis riigihangete või personalitööga. "Üks soovitus oli, et peaks ühtlustama nõunike positsioonid. Peaks võtma kasutusele paremad meetodid ja kasutama neid inimesi n-ö viisipäraselt, et nende oskused ja teadmised oleksid parimal moel rakendatud," selgitab ekspert.

Kolmandas soovituste rühmas keskenduti teadusnõule ministeeriumide töökorralduses. Siin tuli esile vajadus tõsta ministeeriumides töötavate inimeste kvalifikatsiooni, aga ka vajadus tugevdada poliitikakujundamise ja strateegilise planeerimise võimekust ning tihendada poliitikakujundajate ja teadlaskonna kontakte. "Teadmistevool ei ole ühesuunaline, vaid hõlmab paljusid osapooli. Asi pole nii lihtne, et on ainult teadlane ja minister, vaid seal vahel peavad olema mõlema poole toimimist mõistvad vahendajad," selgitab Koppel.

Viimane soovitusekobar puudutaski Koppeli sõnul teadmiste loojaid – teadlasi, teadusasutusi, akadeemiaid, ülikoole ja mõttekodasid. "Oluline on, et teadusasutused soodustaksid teadlaste suhtlemist poliitika tegijatega, et teadusnõu andmist teadlaste töö hindamisel akadeemilise tegevuse kõrval ka tunnustataks," märgib ta. Kindlasti on tema sõnul oluline seegi, et teadusjuhtide ja teadlaste teadmised poliitikanõustamisest paraneksid.

"Üldjäreldus on, et kõik osapooled peaksid omavahel koordineeritult töötama, ühistest väärtustest lähtudes. Samas on oluline, et kogu seda süsteemi peaks keegi juhtima," märgib Koppel. Kui süsteemi juhitakse nagu praegu, vaid pehmelt nõunikele aruteluringe korraldades, jääbki teadusnõunike täispotentsiaal eksperdi sõnul kasutamata.

Tark vahendaja on puudu

Nagu öeldud, teadusnõustamise on süsteem keeruline ja koosneb paljudest osapooltest. Seejuures võib süsteemi n-ö kahe äärmuse ehk poliitiku ja teadlase arusaam teineteise tööst olla puudulik. "Teadlased ei pruugi teada, kuidas poliitikat tehakse, mis on rakendatav ja kuidas poliitikud töötavad. Samas ei tea ka poliitikud, kuidas teadlased töötavad, ja et nendelt nõu saamiseks on mõnikord vaja pikemat aega," nendib Andres Koppel. Esmalt peaksid poliitikud tema sõnul mõistma, et valimistel kätte võidetud tool ei anna neile hoobilt tarkust, vaid õppinud inimeste nõu tasub kuulata.

Kahe ameti esindajate vastastikune mõistmatus on Koppeli hinnangul ka hiljuti Kersti Kaljulaidi väljaütlemise järel vallandunud konflikti tuum. Kaljulaid heitis mullu detsembri alguses toimunud konverentsil Eesti teadlaskonnale ette, et see "on teinud kurikuulsalt halba tööd meie poliitikute aitamisel kliimamuutuste sõnumi edastamisel meie kodanikele".

Järgnes avalik arutelu, kus ühe vastulausena küsis Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) retooriliselt, kas hoopis avalik-õiguslik meedia on teadusteemasid piisavalt esile tõstnud. Samuti soovitas ENTA, et kui vanemad teadlased ei sobi, võiks rohkem nõu küsida noorteadlastelt.

Koppeli sõnul on probleem olemas ja arutelu sel teemal tervitatav. Samuti peab ta ENTA sõnavõttu sümpaatseks. "Väga paljud Kersti Kaljulaidi kriitikud pole aga minu arvates ise näinud või kuulanud, mida ja millises kontekstis tegelikult räägiti," tõdeb ta.

Mõnes küsimuses pani aga Kersti Kaljulaid Koppeli hinnangul mööda. Näiteks ei saa eksperdi sõnul nõuda, et teadlased räägiks ühel häälel. "See on teaduse olemus, et iga teadlane otsib tõde. Tõel on aga palju erinevaid tahkusid, mis nurga alt seda vaadata," selgitab ta.

Kaljulaidi kriitikas, et teadlaste hääl pole poliitikuteni jõudnud, näeb Koppel raportiski välja tulnud murekohta: "Keerulises ahelas, kuidas teadlaste teadmised jõuaksid poliitiliste otsuste tegijateni, on tekkinud tõrge." Kaljulaid väljendas Koppeli hinnangul end reljeefselt ja süüdistas oma lühikeses sõnavõtus ainult teadlasi, tegelik probleem on aga nõustamise puudulikkus. "See näitab veelkord ilmekalt, kuivõrd vajalik on teadmistepõhisel poliitkakujundamisel süsteemne lähenemine," osutab ta.

Samuti suunas Kersti Kaljulaid kriitika Teaduste akadeemia pihta, öeldes, et "isegi meie enda teaduste akadeemias on vanemaid akadeemikuid, kes seisavad saastavate tehnoloogiate eest siin riigis – mis muudab majandusliku ülemineku rohemajandusele eriti raskeks".

Koppeli hinnangul on siingi kriitikal oma iva sees. "Vahendavad organisatsioonid ei ole teadlaste häält suutnud konsolideerida. Kaks poolt, põlevkivienergeetikud ja tuuleenergeetikud, kes on seotud huvipooltega või kelle vaated on kujunenud oma teadussuuna nurga alt, on jäetud omavahel vaidlema, ning poliitikutel on raske otsustada, kelle nõu arvesse võtta," osutab ta.

Energeetika-, aga ka näiteks metsadebatis saavad Koppeli sõnul kokku eri uurimissuundade teadlased. Viimases vaidlesid puidutööstusele pühendunud metsakasvatajad ja elurikkust edendavad ökoloogid. "Sellistel keerulistel juhtudel oleks vaja, et eri poolte vahel keegi debatti juhtiks, näiteks Teaduste Akadeemia," sõnab ekspert. Teisisõnu on keerulistes teadusdebattides vaja intelligentset vahemeest.

Soomere: teadusnõu jõuab poliitikuteni hästi

Teaduste akadeemia lahkuva presidendi Tarmo Soomere sõnul on ta Kersti Kaljulaidi kriitikale Postimehe vahendusel juba vastanud ja midagi lisada tal sellele vastusele ei ole. Soomere mainis muu hulgas, et sel tasemel rünnak on Eestis esmakordne. Sinna juurde on Eesti teaduse populariseerimise ja teadusnõu jagamise osas teistele Euroopas eeskujuks.

Teemat kirjeldades tõdeb Soomere sarnaselt Andres Koppelile, et kaks süsteemi äärmust ei pruugi teineteist tingimata mõista. "Loomulikult ei ole teadlastel lihtne aduda, kuidas käib suures poliitikas otsuste tegemine ja milline informatsioon on tegelikult vajalik. Ka poliitikud ja otsustajad ei tea, millist informatsiooni nad vajavad või millistele küsimustele teadlased üldse oskavad vastuseid anda," märgib ta.

Soomere hinnangul jõuavad Eesti teadlaste sõnumid väga hästi nii poliitikute kui ka ühiskonnani. "Teaduse populariseerimine on hõivamas juba rohkem ruumi kui uhhuu-värk või horoskoobid," osutab ta. Nii on teaduse populariseerimise rubriik on olemas igas endast lugu pidavas meediamajas. Niisama hästi jõuavad need sõnumid tema hinnangul poliitikuteni ja otsustajateni näiteks ministeeriumides.

Kui raporti põhjal on teadlasel uurija, lobisti ja nõuniku rollide vahel raske žongleerida, siis Soomere sõnul jääb Eesti teadlane poliitikutega suheldes teadlaseks isegi liiga palju. Ilmekalt tuli see esile koroonapandeemia ajal teadusnõukoguga, kes ei arvestanud poliitiliste otsuste protsessiga. "Selle nõukogu sõnumid jõudsid sõna otseses mõttes iga meie kaasteeliseni. Teisisõnu, teadlased täitsid täpselt oma kohust teadmisi teistele edastada niipea, kui nad on midagi teada saanud," meenutab ta.

Samas on valitsuse istungid kinnised ja neile otsustamiseks esitatud tundlik info ei tohiks olla varem avalik. "Valitsus peab vajaliku info saama esimesena, mitte aga – nagu sageli juhtus – sisuliselt viimasena meedia kaudu," selgitab Soomere.

Teadusnõustamise süsteemi üks keskseid katsumusi ongi tema sõnul korraldada, kuidas, millal, kellele ja milline info peaks liikuma. Soomere viitab siinkohal  möödunud aasta lõpus ilmunud ta ajakirja Nature juhtkirjale. Muu hulgas nimetati seal kolme teadusnõustamise süsteemi n-ö sammast: peateaduri bürood ehk Eesti mõistes teadusnõunikke, teaduste akadeemiat ja mitmesuguseid erialakomisjone. "Kui üks neist on puudu või kõrvale jäetud, siis tulemus üldjuhul kannatab selle tõttu," osutab ta. Lisaks, kui minister juba teadusnõuga arvestab, peaks aitama teadusnõunik tal teadlaste seisukohti ka teiste ees kaitsta.

Eesti teadusnõustamise raport on Soomere hinnangul päris hea olukorra kirjeldus ja soovituste pakett. "Julgen arvata, et kui need soovitused realiseeritaks tegelikult ja mitte ainult paberil, kasvaks Eesti konkurentsivõime hüppeliselt. Ilmselt kaasneks sellega ka kiire majanduskasv, nagu prognoosis Erki Raasukese juhitud töörühm ligi kümne aasta eest," ütleb ta. 

Küll kummastab teda akadeemiate paigutamine ühte kategooriasse teadusseltside ja õpetatud seltsidega. "Julgen arvata, et paljud intervjueeritavad ei ole end lihtsalt kurssi viinud ei Eesti teaduste akadeemia mandaadi ega tegevusega," märgib ta. Samas tervitab ta teadusnõunike tihedamat läbikäimist akadeemiaga. "Selliste kontaktide kaudu jõuaksid teadusnõunikud kiiresti Eesti parima teadmiseni, mis ei pruugi paikneda akadeemias, küll aga akadeemia liikmete vaateväljas," lisab ta.

Valitsust nõustava teadusnõukoja juht ja Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets viitab teadusnõustamisest rääkides samuti ajakirjas Nature ilmunud juhtkirjale. Selle valmimise eel saatis toimetus küsitluse mitmele tuhandele inimesele, kes olid enamasti rahvusvahelise valitsuste teadusnõustamise võrgustiku INGSA liikmed.

"Vastasid umbes 400, kellest 80 protsenti olid oma riigi teadusnõustamise süsteemi suhtes kriitilised. Leti, et süü lasub mõlemal poolel: 77 protsenti ütlesid, et poliitikud ignoreerivad ja alahindavad teadusnõu ning 73 protsenti ütlesid, et teadlased ei saa poliitikast aru," sedastab Maimets.

Nii ongi tekkinud Maimetsa sõnul liiklusummik, kus mõlematel on tublisti arenguruumi. "Mina olen püüelnud ikka sinnapoole, et rohkem poliitikuid saaksid teadusest aru ja nii ka jõudumööda tegutsenud. Samas olen veendunud, et kuna teadusel ja poliitikal on palju erinevusi (alates eesmärkidest), siis ei tohi teadlane, kes tahab, et tema nõu ka kuulda võetaks, neid erinevusi ignoreerida. Selleks peab ta muidugi neist aru saama," ütleb ta.