Kuigi teadust peetakse sageli rangeks ja täpseks ning kunsti vabaks ja subjektiivseks, on mõlema valdkonna tuum maailmas korra ja mustrite otsimine, tõdesid külalised Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Nii teadlane kui ka kunstnik püüavad ümbritsevat lahti mõtestada, kasutades selleks erinevaid tööriistu. "Mõlemad [valdkonnad] on pilguheit, vaatamine läbi erinevate filtrite või vaatenurkade – teadlane kasutab ka igasuguseid instrumente tihti oma töös vaatamiseks mikroskoopidest teleskoopideni," selgitas Puhkan.

Nagu kunst, nõuab ka teadustöö suurt kujutlusvõimet, eriti kui uuritakse inimsilmale nähtamatuid või ammu kadunud protsesse. Paaveri sõnul oleks ilma loova mõtlemiseta keeruline rekonstrueerida miljardeid aastaid tagasi toimunud sündmusi. "Näiteks [kui tahta] geoloogias välja mõelda, mis tegelikult juhtus kaks miljardit aastat tagasi, pead sa üsna palju ette kujutama. Kuigi sa pead seda tegema mingite väikeste andmepunktide kaudu," kirjeldas ta.

Loodusteaduste illustreerimisel põrkub kunstiline vabadus aga tegelikkusega, sest loodus ei allu alati inimlikele ilukriteeriumitele. Illustraatori ülesanne on Puhkani sõnul mitte anda emotsionaalseid hinnanguid ja kujutada maailma ehedalt. "Kui vaadata, kuidas lõvi murrab gaselli maha, siis kas see on ilus, kole või valus? Looduses tegelikult ei ole sellist mõistet nagu ilus, halb või hea," arutles ta.

Tõe ja ilu tasakaal

Teadusliku täpsuse ja visuaalse köitvuse ühendamine on saatekülaliste sõnul peen tasakaalumäng: teatud andmed peavad jääma puutumatuks, samas kui vormistus võib olla mängulisem. Mark Antonius Puhkani sõnul on näiteks andmeid graafikuna pildikeelde pannes oluline leida kompromiss, kus info on haaratav, aga sisu ei moonutata. "Sinna juurde võib pookida kas mingisuguse koloriidi, mis natukene erineb, mingisuguse lisavaate, pildi loomast või keskkonnast. See võib-olla ei mängi nii otseselt selle joonise juures rolli, aga annab konteksti," kirjeldas ta oma töömeetodit.

Isegi väike eksimus detailides võib muuta illustratsiooni erialaspetsialisti jaoks väärtusetuks. Sestap on väga oluline, et teadlane ja kunstnik teeksid koostööd. Peeter Paaver meenutas oma kalateadlasest isa kriitikat ebatäpsete joonistuste kohta: "Mäletan, [...] kuidas ta vahepeal kirus, et kalad on kusagil raamatus kunstniku poolt täiesti valesti joonistatud: siin on vale uim, siin on vale küljejoon ja nii edasi," loetles ta. Sestap on tema hinnangul suur töö luua kujutisi, mis oleksid ühtaegu ilusad, aga sobiksid ka erialainimesele.

Tänapäeva infokülluses on teaduse pildikeelde paneku peamine eesmärk võita lugeja tähelepanu, jäädes seejuures faktides tõepäraseks. Pilt peab töötama kiiresti, et inimene süveneks artiklisse ega keriks sellest mööda. "See on väga halastamatu mäng, kus sul on väga tihti selleks tähelepanuks kolm või võib-olla isegi üks sekund," nentis Paaver.

Hästi õnnestunud teaduskunst suudab tekitada emotsionaalse sideme, mis aitab kuivadel faktidel, aga ka näiteks kliimamuutuse eest hoiatavatel prognoosidel paremini kohale jõuda. Kui inimene on infomürast väsinud, võib just kunstiline vaatenurk olla see, mis paneb teda süvenema. Puhkani jaoks saaks kunst olla silla looja andmete ja inimese vahele. "[Võiks olla] midagi, mis looks väikese impulsi, et "näe, vaata, see äkki on ikkagi oluline ja ära veel mine edasi selle tabeli või artikli juurest"," osutas ta.