Seaduste keele keerukus tuleneb tähtsuse taotlusest
Seadused ja seaduse muutmise seadused, nagu ka kõikvõimalikud lepingud, määrused, direktiivid ja muud tähtsad juriidilised dokumendid on tihtipeale kirja pandud silmapaistvalt keerukas ja käänulises sõnastuses, millest isegi juristidel on end mõnikord raske läbi pureda.
Ameerika ja Austraalia teadlased on nüüd paremini aru saanud, või nii nad vähemalt väidavad, miks see nii on.
Edward Gibson Massachusettsi Tehnikainstituudist ja ta kolleegid sedastavad oma uuringu põhjal Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et
õiguskeele ajab keerukaks eelkõige püüd näida autoriteetne ja saavutada mõjusus.
Nende sõnul sarnanevad seadused ja muud õigustekstid ses mõttes lausa loitsudega, rahvapärimusest tuntud lausumiste ja nõiasõnadega.
Ka loitsud sisaldavad erilisi keelelisi vormeleid: arhailisi väljendeid, kordusi ja omapäraseid riime. Nii seaduse kui ka loitsuga püütakse suunata maailma toimimist, ja sõnamaagia võetakse appi, et toonitada mõjuteksti erilist tähtsust ja tõsta ta tõhusust.
Gibson ja ta kaaslased kutsusid katses osalema paarsada mittejuristi, kellele anti kaks ülesannet: koostada seadustekst, millega keelatakse mitmesugused kuriteod, ja kirjutada jutustus sellest, kuidas neid kuritegusid tehakse, avastatakse ja karistatakse.
Selgus, et kahe tekstitüübi stiil erines nagu öö ja päev. Seaduse tekstis kasutasid ka juuravõhikuist katseisikud klassikalisi õiguskeele võtteid, näiteks pikki ja keerukaid määratlusi lause keskel, mis tegid teksti lugemise ja mõistmise märksa aeganõudvamaks. Samateemalise jutustuse keel oli aga palju lihtsam ja arusaadavam.
Mõned katseisikud pidid jutustuse asemel kirjutama seaduse sisu tutvustava teksti, ja ka see tuli neil tükk maad lihtsam kui seaduse tekst.
Seaduse tekst tuli ühe ja sama keerukas sõltumata sellest, kas kirjutajatele anti kogu vajalik lähteinformatsioon kohe alguses ühekorraga või töö käigus jupikaupa.
See kummutas alternatiivse hüpoteesi, niinimetatud täiendushüpoteesi, et keerukus tuleneb vajadusest lisada lihtsakoelisele algtekstile järk-järgult uusi seoseid.
Püsima jäi seega just niinimetatud loitsuhüpotees: õigustekstide abrakadabra on taotluslik stiilivõte, mis tuleneb tungist tähtsuse ja mõjususe järele.
