Möödunud aasta oli kokaiiniga kokku puutunud haidele märgiline. Esmalt linastus ulmefilm mutant-kokaiinihaidest, kes sõid inimesi. Paar kuud hiljem võis kinolinal näha aga dokumentaalfilmi "Kokaiinihaid". Seal proovis rühm filmitegijaid välja selgitada, kas ja kui palju narkokaubanduse tõttu merre jõudvast kokaiinist satub Mehhiko lahes elavate haide organismi, vahendab Science.org. 

Ehkki teema võib esmapilgul tunduda naljakana, on probleem kalateadlaste hinnangul tõsine. Nüüd valmis brasiilia teadlastel uuring, mis kinnitab esmakordselt, et haid puutuvad tõesti kokaiiniga kokku. Nimelt leidsid nad Rio de Janeiro äärsetest rannikuvetest püütud 13 Brasiilia koonhai lihastest ja maksast narkootikumide jälgi.

Leiria Polütehnilise Ülikooli mereökotoksikoloog Sara Novais'i hinnangul on leiud väga olulised ja potentsiaalselt murettekitavad. Teadlase sõnul tuleks järgnevalt uurida, kas leitud uimastid on haidele või kalu toiduks tarbivatele inimestele kahjulikud.

Kokaiini on varem tuvastatud paljude riikide, sealhulgas Brasiilia, reovees ja jõgedes. Rio de Janeiro ümbruses satub narkootikum tõenäoliselt otse merre illegaalsete kokaiinilaborite äravoolust. Samuti jõuab selle jääke veekogudesse puhastamata reovee kaudu tarvitajate organismist. Teadlaste hinnangul võivad reostuse allikaks olla ka kokaiinipakid, mille smugeldajad on merre visanud. 

Kuna Brasiilia koonhaid veedavad kogu oma elu rannikuvetes, arvavad teadlased, et keelatud ained satuvad kalade organismi kas otse mereveest, toiduks tarvitavatest kaladest  või peavad nad toiduks triivivaid narkopakke. Erinevalt ulmefilmist tuntud tapjahaidest olid positiivse narkotesti tulemuse saanud kalad noored ja väikesed ehk mitte pikemad kui pool meetrit.

Uurimisrühm ostis kõik 13 haid väikestelt kalalaevadelt, mis tegelesid nende püügiga . Pärast kalade laboris tükeldamist uurisid teadlased nende lihas- ja maksakudet. Selleks kasutasid nad levinud tehnikat, mida tuntakse vedelikkromatograafia ja tandem-massispektromeetria nime all. Kõik haidelt võetud proovid osutusid positiivseteks. Võrreldes neid varem teistelt veeorganismidelt kogutud andmetega oli kokaiini kontsentratsioon haide organismis kuni 100 korda kõrgem.

Lisaks neid süüa võivatele inimestele muretsevad teadlased haide enda tervise pärast. Näiteks võivad kalade maksa sattunud mürgised ained takistada vitellogeniini ehk munarakkude jaoks olulise munakollase tootmist. Ehkki kõik uuringus osalenud emashaid olid tiined, pole teadlaste sõnul selge, kuidas mõjub kokaiin loodetele. Samuti on veel vastuseta küsimus, kas narkootikumid mõjutavad kalade käitumist. 

Kuigi kalade ja narkootikumide suhet on uuritud vähe, teavad uurijad, et kokaiin võib olla ohtlik molluskitele, koorikloomadele ja luukaladele. Näiteks on laboratoorsetest uuringutest teada, et loomulikus keskkonnas esinev kokaiini kontsentratsioon võib kahjustada sebrakala embrüoid, põhjustades nende DNA killustumist ja rakusurma. Samuti on kokaiiniga tehtud katsed näidanud, et see tekitab olulisi hormonaalseid häireid angerjatel.

Uuringus osalenud teadlaste hinnangul tuleks järgmise sammuna kindlaks teha, kust rannikuvees leiduv kokaiin pärineb. Kuna haid on kiskjad, kes peavad jahti küllaltki suurel territooriumil, võib nende tegevus aga olla heaks kattevarjuks tegelikele narkosaaste levikukohtadele.