Haikalad surid 19 miljonit aastat tagasi peaaegu välja

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Nüüdisaegsed haid näevad ära märkimisväärselt teistsugused kui nende iidsed sugulased Autor/allikas: David Clode/Unsplash

Vaikse ookeani põhjas paiknenud kivistised paljastasid, et seletamatu sündmuse tagajärjel langes 19 miljonit aastat tagasi haikalade arvukus järsult kuni 90 protsenti, teatasid teadlased 4. juunil teadusajakirjas Science avaldatud uurimuses.

Teadlased ei tea, mis haidega juhtus. "See on suur müsteerium," ütles Yale'i Ülikooli paleobioloog ja ookeaniuurija Elizabeth Sibert Science Newsile. Ta sõnas, et haid on maakeral olnud juba 400 miljonit aastat ning elanud üle palju kohutavaid sündmusi.

"Ja ometi hävitas see sündmus neist [kuni] 90 protsenti," ütles ta.

Nii näiteks kahanes haiarvukus 66 miljonit aastat tagasi 30 kuni 40 protsenti, kui maale langes asteroid. See väikeplaneet hävitas dinosaurused ja 75 protsenti Maal elanud liikidest. Pärast seda nautisid haid umbes 45 miljonit aastat rahulikku elu, elades muretult üle ka näiteks 56 miljonit aastat tagasi toimunud sündmuse, kus maailma süsinikdioksiidi tase ning temperatuurid hüppeliselt kasvasid.

Nüüd vihjavad Vaikse ookeani põhjas paiknenud peene punase savi setted uuele, seni teadmata peatükile haikalade elus Maal.

Teadlased arvavad, et haide arvukus ei ole siiamaani sellest suurest sündmusest taastunud.

Haikalade kehasid ning isegi silmamunasid katavad soomused, mis kalasid kaitserüüna kaitsevad. Soomuste harjad teevad haikaladel ka ujumise hõlpsamaks, ütles Yale'i Ülikooli ookeaniuurija Elizabeth Sibert. Soomused on mikroskoopilised, igaüks neist on umbes inimese juuksekarva laiune.

Iga hamba kohta jääb haikalast järele umbes 100 väikest soomusetükikest. Seetõttu on neid soomuseid ookeanipõhjas hulgaliselt ning need on väärtuslikud mineviku haikalade arvukuse mõõtmiseks. "See on puhas numbrite mäng," ütles New York Timesile Colgate'i Ülikooli paleobioloog Paul Harnik.

<aside style="float: right; color: #28902d; font-family: 'Trebuchet MS', 'Lucida Grande', 'Lucida Sans Unicode', 'Lucida Sans', 'Arial'; max-width: 340px; background: url('https://static.err.ee/gridfs/6F74EABF472C224DB716F75A19366D0D792602289D461793B53C218FF7EE888A.png?width=72') top left no-repeat; font-weight: normal; padding: 13px; margin: 0 13px 13px 20px;">"Meil oli neid hästi palju ja siis äkitselt ei olnud neid peaaegu ühtegi," ütles Sibert.</aside>

2015. aastal sai Elizabeth Sibert enda omandusse kasti mudaga, mis hõlmas endas 40 miljonit aastat ajalugu. Vaikse ookeani põhjast eraldatud punakas savi sisaldas endas nii kalahambaid, kalasoomuseid kui ka muid väikekivistisi. Sibert töötas mikroskoobi ja peene pintsli abil savisetted läbi ja luges kivististe arvu proovides kokku.

Umbes poole andmekogumi keskel märkas Sibert kivististe kogumis järsku muutust. 19 miljonit aastat tagasi muutus haihammastel paiknevate soomuste ja kalahammaste suhe märkimisväärselt. Kui vanemad proovid olid sisaldanud umbes üht haihambakesta viie kalahamba kohta, siis uuemates proovides oli juba üks hambakest saja kalahamba kohta.

See tähendab, et haid muutusid varasema miotseeni ajajärguga võrreldes kalade suhtes palju vähem levinuks, järeldas Elizabeth Sibert.

Sama järelduseni, et haide arvukus langes 19 miljonit aastat tagasi märkimisväärselt, on Elizabeth Siberti töörühm jõudnud juba ka ühes varasemas uuringus. "Meil oli neid hästi palju ja siis äkitselt ei olnud neid peaaegu ühtegi," ütles Sibert. "Haid kadusid peaaegu täielikult."

Sibert järeldas, et haide arvukuse langused viitavad sellele, et umbes 19 miljonit aastat tagasi juhtus haide asurkonnaga midagi.

Väljasuremise tagajärgi oli tõenäoliselt tunda kogu maailmas, sest teadlased uurisid ookeanipõhjast leitud setteid, mille kaugus teineteisest oli tuhandeid kilomeetreid. Kivististeteadlased Catalina Pimento Zürichi Ülikoolist ja Nicholas Pyenson Smitsoniani Instituudist ütlesid Science'i uuringuga kaasnevas artiklis, et see viitab sellele, et tegu oli tõesti üleilmse sündmusega.

Haide niinimetatud allakäigu põhjused pole teada. Varase miotseeni ajajärgus ei olnud olulisi kliimamuutusi ja sellest ajajärgust ei ole tõendeid ka asteroidi mõjust.

"Meil pole aimugi," ütles Elizabeth Sibert.

Haid ei taastunud sellest sündmusest kunagi täielikult ning nende arvukus on ülepüügi ja muu inimeste põhjustatud surve tõttu ulatuslikult vähenenud ka viimastel aastakümnetel, ütles Simon Fraseri Ülikooli merekaitsebioloog Nicholas Dulvy, kes ise polnud uuringutega seotud.

Dulvy ütles, et on reaalne oht, et 20. ja 21. sajandil aset leidev haide arvukuse vähenemine, kujuneb suuremaks kui mis tahes massiline väljasuremine, mis Maal kunagi on juhtunud.

Toimetaja: Johannes Voltri

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: