Merebioloogid eesotsas Judith Bakkeri ja Stefano Marianiga Inglismaalt Salfordi ülikoolist on jõudnud tõdemusele, et haide uurimiseks ei pea neid mürakaid merekalu kinni püüdma, isegi mitte filmima ega muul moel häirima, vaid paljukski piisab veeproovide võtmisest ja DNA põhjal tuvastamisest, millist liiki haisid piirkonnas kui palju ujub. Veest saadud DNAd uurides hoiavad teadlased samas ka ise palju aega kokku, mis muidu kulunuks haide jälitamisele ja jälgimisele.

Haid jätavad vette väikesi nahatükikesi, väljaheiteid, verd ja muud, millest saab DNAd eraldada. Veeproovimeetod aitab loodetavasti koguda ka paljude hailiikide kohta oluliselt rohkem andmeid kui seni on kogutud. Sellest oleks haiteadusele abi, sest teadlased isegi tunnistavad, et ligi poolte teadaolevate hailiikide asjus valitseb tõsine andmevajak.

Uurimisrühm, kuhu peale brittide kuulus ka ameeriklasi, bahamalasi, jamaikalasi ja prantslasi, võttis veeproove Kariibi merest ja Austraaliaga külgnevast Korallimerest. Analüüs näitas, et Kariibi meres oli hairikkaim paik Bahama saarte juures, kus õnnestus tuvastada 11 hailiiki. Pole ka ime, sest seal asub ka haide kaitseala. Korallimeres sisaldas kõige rohkem hai DNAd Chesterfieldi saarestiku ümbrus. Jällegi pole ime, sest see saarestik on inimasustuseta ja asustatud saartest üsna kaugel.

Teadlased kirjutavad oma uurimusest ja tõdemusest ajakirjas Scientific Reports.