Hoolimata oma tihtilugu üle 10-meetrisest kasvust on vaalhai suutnud jätta paljugi oma elust ja olust teadlaste eest varjule. Mõistatuseks on jäänud ka see, kui palju vaalhaisid maailma soojades meredes üleüldse elab.

Nüüd on teadlased eesotsas Philip Francis Thomseniga Taanist Kopenhaageni ülikoolist kogunud Pärsia lahest Katari ranniku lähedalt veest vaalhai DNA-d. Tegu on nn keskkonna-DNA ehk eDNA'ga, mis on pärit näiteks vaalhaide väljaheidetest ja nahalt mahakoorunud surnud rakkudest. See on tubli saavutus, sest suures meres on väikese eDNA suhteline sisaldus ülimalt väike.

Kuid kätte see saadi ja analüüs näitas, et see sarnases aluspaaride järjestuselt vägagi selle DNA-ga, mis oli võrdluseks võetud samas ringi ujuvatelt vaalhaidelt enestelt. Teisalt aga kirjutavad Thomsen ja kaasautorid ajakirjas Nature Ecology & Evolution, et keskkonna-DNA's leidus ka mõnesid niisuguseid järjestusi, mida otse haidelt võetud DNA's näha ei olnud.

See osutab aga, et Pärsia lahe ja India ookeani vaalhaide geneetiline mitmekesisus on suurem, kui muidu ehk arvata võiks. Ent laiemalt osutab uuring, et eDNA võib olla tõhus vahend, millega uurida mereloomade populatsioonidünaamikat.