''Atlandi polaarhaid (Somniosus microcephalus) on peetud veidi rumalaks raipesööjaks, kellel pole ookeanides erilist tähtsust, seda nii ökoloogilises kui ka majanduslikus mõttes,'' selgitas haide eluiga lahkava uurimuse juhtivautor Julius Nielsen Kopenhaageni ülikoolist ERR Novaatorile. Viimastel aastatel on hakatud liigile aga rohkem tähelepanu pöörama kaasnevalt avastusega, et tegu on oma jahimaadel igat avanevat võimalust ära kasutava tippkiskjaga, kes pole oma suguvendadest sugugi mitte vähem verejanuline.

Kasvavale huvi vaatamata pole atlandi polaarhaide uurimine olnud lihtsate killast. ''Neist valdav enamik elab Arktikas. Mõõdukama temperatuuriga vetes elutsevad nad jällegi väga sügaval, misläbi on juba pelgalt nende videole püüdmine ja GPS-saatjatega varustamine väga keerukas,'' selgitas Nielsen.

Oma roll on ka piirkonda iseloomustavatel keskkonnatingimustel. Haiuurija tõi näitena kaks nädalat kestnud ekspeditsiooni, mille vältel oli võimalik n-ö konks vette visata vaid ühel päeval. Rahalises mõttes päästab teadlasi vaid tihe rahvusvaheline koostöö ja teadusesse soosivalt suhtuvad kalapüügiga tegelevad ettevõtted.

Nii pole ime, et kuigi atlandi polaarhaisid peeti juba varem üheks kõige pikema elueaga selgroogseks, loeti ametlikuks rekordihoidjaks grööni vaala (Balaena mysticetus), kelle eluiga võis kinnitatud andmetel küündida kuni 211 aastani. ''Meie töö põhjal võib aga järeldada, et atlandi polaarhaid elavad tõenäoliselt kuni 392-aastaseks, pluss-miinus 120 aastat. Kuid isegi juhul, kui nende vanus küündib vaid 272 aastani, on nende näol tegu tõeliselt iidsete loomadega,'' lisas Nielsen.

Võrdlemisi laia usaldusväärsusvahemiku taga on kasutatud meetod. Kui tavaliselt piisab kalade, nagu näiteks makrellide või lõhede, vanuse määramiseks nende sisekõrvas asuvate luukeste uurimisest, milles nähtavad kasvumustrid sarnanevad puude aastaringidele, siis peamiselt kõhrest koosnevate haide puhul võib selleks sobivate kudede leidmine olla tõsine probleem

''Atlandi polaarhaide selgroolülid peaaegu üldse kaltsifitseerunud või luustunud. Seega kasutasime kalade kontekstis täiesti ebatraditsioonilist meetodit – määrasime silmaläätse vanuse radiosüsinikumeetodil,'' selgitas Nielsen. Dateerimisviis rajaneb tõdemusel, et radioaktiivse süsiniku hulk atmosfääris püsis enne tuumakatsetusi suhteliselt muutumatuna. Selle suhtelise sisalduse vähenemine kudedes on peaasjalikult tingitud vaid isotoobi muutumatul kiirusel lagunemisest. Paraku pole alati täiesti kindel, millistes tingimustes haipoeg täpselt arenes ehk kui palju radiosüsinikku algselt tema silma sattus.

Uus töö kinnitab lisaks, et atlandi polaarhaide emasloomad saavad suguküpseks alles pea 160 aasta vanuselt. Viimane tähendab aga Nielseni sõnul, et haide populatsioon võib olla tundlik ükskõik millise ekspluateerimise või keskkonnamuutuste suhtes. ''Ma ei ütle, et atlandi polaarhaid on hetkel kuidagi ohus, kuid isendite vanuselise jaotuse põhjal võib öelda, et asurkond pole endiselt taastunud enne teist maailmasõja toimunud lauspüügist, mil haide maksadest toodeti masinaõli,'' sõnas teadlane. Nii leidsid oma enneaegse lõpu kümned tuhanded atlandi polaarhaid.

Tuhandeid atlandi polaarhaisid hukkub kalameeste käe läbi ka tänapäeval. Kuigi neil puudub kaubanduslik väärtus, jäävad nad ikka ja jälle tahtmatult püünistesse ja heidetakse surnuna üle laeva parda.

Haiuurija oletab, et polaarhaide võrdlemisi pikk eluiga on tingitud nende poolt kulutatavast energiahulgast või õigemini selle väiksusest, mis lähtub omakorda nende madalast kehatemperatuurist ja suurusest. Näiteks suurim Nielseni poolt dateeritud isend oli jõudnud kasvada veidi rohkem kui viie meetri pikkuseks. Samas rõhutas ta, et pole sel alal ekspert. Mees loodab aga, et uus vanusehinnang toob atlandi polaarhaid rambivalgusesse ja äratab kogukonnas nende vastu täiendavat huvi.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.