Austraalia mereteadlased on nüüd avastanud, et paljud suured kalad saavad sügamiseks abi üsna üllatavalt sõbralt – haikalalt. Hai nahk on kare, sobib sügamisvahendiks hästi.

Christopher Thompson ja Jessica Meeuwig Lääne-Austraalia Ülikoolist märkasid merekaladest üles võetud tundidepikkust videomaterjali läbi vaadates, kuidas üks kulduim-tuun lähenes hallhaile, hõõrus oma külge hetkeks ta vastu ja ujus siis taas oma teed.

Teadlased teravdasid tähelepanu ja märkasid, et samasuguseid vahejuhtumeid esines veel. Sestpeale on nad leidnud videotõendeid sellest, kuidas suured kalad end haide vastu sügavad, mitmelt poolt maailma meredest, mitmete kiiruimsete kalaliikide ja mitmete hailiikide esituses.

Teadlased täheldavad, et enamasti sügavad kalad sel viisil pead ja külgi. Just neis kehapiirkondades, eelkõige silmade, sõõrmete, lõpuste ja küljejoone ümbruses leidub kaladel tihtilugu parasiite, kes võivadki tekitada ebameeldivat kihelust.

Haisid kasutavad enda sügamiseks eelkõige suuremat kasvu kalad, väiksematel on küllap rohkem põhjust haid karta.

Kalade sügamiskäitumine erineb mõnevõrra ka liigiti. Tuunikalad näiteks võtavad end hai taha korralikult järjekorda ja käivad teda nügimas ühekaupa. Mõned teised liigid tunglevad hai tagakeha ümber korrapäratu parvena.

Peale pelga ebamugavustunde leevendamise on sügamisel kaladele ka sügavam, kui nii võib öelda, bioloogiline tähendus. Parasiitidest vabanedes paraneb kalade tervis ja suureneb sigimisedukus. Seetõttu võiks haide arvukuse praegune kiire langus paljusid kalaliike kahjustada, sest sügamisvõimalusi jääb vähemaks.

Oma tähelepanekutest kirjutavad Thompson ja Meeuwig lähemalt ajakirjas Plos One.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.