Tartu Ülikooli õppejõu Ene Selarti sulest ilmus hiljuti raamat "Eesti ja Jaapan: suhted 19. sajandist 21. sajandi alguseni". Teos pakub koos ajalooliste fotode ja reisikirjadega ülevaadet Eesti ja Jaapani ajaloolistest suhetest 200 aasta vältel alates 1804. aasta esimesest teadaolevast kontaktist kuni 2021. aastani, mil tähistati kahe riigi ametlike suhete 100. aastapäeva.

Selart on varasemalt õppinud Jaapanis rahvusvahelisi suhteid ja jaapani keelt. Praegu õpetab ta Tartu Ülikoolis muu hulgas ka Jaapani ajaloo kursust. Kuigi Eestit ja Jaapanit lahutab pool maailma, on eestlased selle kauge ja eksootilise paiga vastu tema sõnul läbi ajaloo elavat huvi tundnud. Seda kinnitab juba eesti keelde tõlgitud Jaapani ilukirjanduse hulk.

Ka Selarti enda huvi Jaapani vastu algas keskkoolis ilukirjanduse ja klassikalise luule lugemisega. "Ma sain aru, et ma ei saa mitte midagi aru. Samas kui sa mõtled, siis tegelikult sa lõpuks mõistad, et kõik need kujundid ja väljendid jaapani luules tähendavad midagi palju enamat. Kirjanduses on jällegi kõik see olustik, kõneviis ja peategelased nii teistsugused," sõnas ta.

Keskkoolist pisiku saanuna suundus Selart ülikooli edasi õppima ajalugu ja kirjutas ka oma lõputöö Jaapani teemal. "Keskkoolist hakkas minu teekond pihta. Käisin hiljem ka Jaapanis õppimas. Ühel või teisel moel olen Jaapaniga sellest ajast saadik seotud," selgitas Selart.

"Kui vaadata, kui väike on eesti keel ja kui palju on meil näiteks hiina või korea keelest midagi tõlgitud, siis jaapani ilukirjandus on Eestis täiesti erilisel kohal. Seda mitte ainult mahu, vaid ka kvaliteedi poolest. Meil on väga suurepärased jaapani keele tõlkjad, nagu Rein Raud, Alari Allik, Maret Nukke, Margit Juurikas ja teised," lisas kirjanik ja teadur.

Eesti meremeeste ja sõdurite reisikirjad kui harukordne nähtus

Millal esimene eestlane Jaapanisse jõuda võis, pole võimalik öelda. Eesti on alati olnud meredele avatud ja maailmameredel on purjetanud palju eestlastest meremehi, kelle kohta pole midagi kirja pandud. Kirjalike allikate põhjal saabus aga kõige esimese eestimaalasena Jaapanisse 1804. aastal baltisaksa aadlik ja Tsaari-Venemaa admiral Adam Johann von Krusenstern.

Ekspeditsiooni eesmärk oli teha loodusteaduslikku ja kartograafilist uurimistööd ning luua suhted Hiina ja Jaapaniga. Selleks oli laeval "Nadežda" kaasas Vene kõrgaadlik ja diplomaat Nikolai Rezanov. Toona lubati Jaapanis maabuda ainult mõnedel üksikutel Hollandi ja Hiina laevadel. Vene delegatsioon sai võrdlemisi külma vastuvõtu osaliseks.

Pärast kuude kaupa valve all ootamist saatis šogunaadi volinik tsaaririigi esindajad lihtsalt minema ja palus neil mitte kunagi tagasi tulla. Kaasa võetud kingitusi jaapanlased vastu ei võtnud. Krusensterni reisilt saadetud kirjad ilmusid sealjuures ka kohalikus baltisaksa ajakirjanduses.

"Võib-olla Hollandi laevade meeskondades jõudis eestlasi sinna juba palju varem, aga me ei tea neist mitte midagi, sest allikad puuduvad," arutles Selart. Kuna 19. sajandi keskpaigani oli Jaapan sisuliselt suletud maa, jõudis seal toimuvast Europasse ainult väga katkendlikke teateid.

Tähelepanuväärne on see, et esimene eestlane jõudis Jaapanisse juba enne isolatsiooniajastu lõppu aastal 1866. Selleks oli Jüri Jürison sõjalaeva "Askold" pardal. Kuna kirjaoskuse tase oli eestlaste seas 19. sajandil kogu maailma mõistes erakordselt kõrge, kirjutasid nii tema kui ka mitmed hiljem Jaapanisse jõudnud Eesti meremehed oma reisidest saareriiki toonases ajakirjanduses.

"Jüri Jürison on meil täiesti unikaalne nähtus. Jaapanlaste jaoks on alati tohutu üllatus, kuidas oli esimene eestlane Jaapanis juba kaks aastat enne Meiji restauratsiooni? Tegelikult olid esimesed sadamad toona juba avatud, sest Perry jõudis Yokohama alla 1853. aastal," sõnas Selart. Teadur viitab siinkohal USA kommodoori Matthew C. Perry ekspeditsioonile Jaapanisse, mille käigus sundis ta Jaapanit relvaähvardusel väliskaubandusele avanema.

Raamatust järeldub, et Jürison oli vägagi uudishimulik, et mitte öelda hulljulge mees, kes käis Jaapanis üksinda ringi jalutamas ning kohalikega tutvust sobitamas. Jaapanis viibimise ajal külastas ta Yokohamat, Nagasakit ja Hakodatet. Tema reisikiri ilmus aastatel 1867–1869 ajalehes Eesti Postimees.

Jürison koges Jaapanis oldud lühikese aja jooksul palju. Ta vaatles loodust, suhtles nii jaapanlaste kui ka teiste välismaalastega, külastas söögikohti, kirjeldas linnade olustikku, sõbrunes ühe budistliku preestriga ja palju muudki. Muu hulgas on ajalukku läinud tema kirjeldus ühel matuserongkäigul osalemisest. Raamatus võib tutvuda mitmete tema tähelepanekutega.

Jürisoni reisikiri on üks esimesi omataolisi meremehe sulest ilmunud ülestähendusi, mis Eesti ajakirjanduses ilmunud. Teadaolevalt viibis Askoldi pardal teisigi eestlastest madruseid. Ühtegi kirjalikku jälge nad endast maha ei jätnud. "Mul on hästi kahju, et mahupiirangu tõttu sai neid reisikirju ainult näpuotsaga sinna raamatusse. See materjal on tohutult põnev," nentis Selart.

Ajakirjanduses ilmunud meremeeste reisikirjad tõid kauge Jaapani 19. sajandi teisel poolel eestlaste maailmapilti.

Eestlased sõjas Venemaa ja Jaapani vahel

Aastatel 1904–1905 toimunud Vene-Jaapani sõda oli esimene suurem sõjaline konflikt niinimetatud ida- ja läänemaailma vahel, kus kaotajaks jäi viimane. Jaapan saavutas mõnevõrra üllatusliku võidu Tsaari-Venemaa üle tänu oma paremale sõjastrateegiale ja -taktikale. Kuna Eesti ala kuulus toona tsaaririigi koosseisu, pidid sõtta minema ka Eesti mehed, kes oma muljed hiljem kirja panid.

"Vene sõdur oli suuresti kirjaoskamatu. Samas oli eestlaste kirjaoskus kogu maailma mastaabis muljetavaldav. Ülevenemaalise rahvaloenduse käigus oskas toona lugeda üle 90 protsenti eestlastest, kirjutada natukene vähem, sest kirjutamine on keerulisem. See oli leerist läbi saamise tingimuseks. Vastasel juhul polnud sa koguduse liige ja ei saanud ka abielluda. Siin oli eestlaste jaoks selles mõttes ka pragmaatika mängus," sõnas Ene Selart.

Mis muudab tema sõnul eestlaste perspektiivi selles sõjas niivõrd huvitavaks, on see, et eestlased paiknesid justkui kahe suure riigi vahel. "Nende perspektiiv on täiesti unikaalne. Eestlased moodustasid väikse rühmituse, mis oli küll tsaariarmee koosseisus, aga nad jäid teistsuguse usu, kultuuritausta ja keele tõttu sageli tõrjututeks," märkis teadur.

Nii jookseb sõdurite kirjeldustest välja, kuidas sõbrunesid nad näiteks haiglates hoopis jaapanlaste, mitte venelastega. "Erinevalt venelastest nägid eestlased ja baltisakslased jaapanlasi austusväärsete vastastena, keda ei maksnud alahinnata. Meie jaoks oli jaapani sõdur tark, osav, hästi varustatud ja hästi relvastatud. Eestlased kadestasid jaapanlaste püsse ja nende talveriideid."

Ajalehed asusid uue žanrina avaldama sõdurite, aga ka ohvitseride, õdede ja arstide kirju. 

Hoolega valitud sõnad ja fotod

"Eesti ja Jaapan: suhted 19. sajandist 21. sajandi alguseni" on kirjutatud kolmes keeles: eesti, jaapani ja inglise. Kuna ajaloolist, mõnel juhul ka tundlikku, materjali on palju, pidi Selart hoolikalt valima, mida võtta ja mida jätta.

"Kogu selle raamatu kirjutamine oli paras pähkel. Kõigest lihtsalt ei saa kirjutada. Olen tuttavatega naernud, et küsimus polnud, mida sisse panna, vaid mida välja jätta. Tuleb minimalistlikus mahus opereerida kõige paremate näidetega ja arvestama nende puhul mitmesuguseid asjaolusid," nentis ta.

Ühe näitena tõi autor välja keelemaailma – millised on eesti keele võimalused ja millised on jaapani keele võimalused. "See, millest eestlane saab aru, jaapanlane ei saa ja vastupidi."

Ka 19. sajandi meremeeste kirju valides pidi Selart tsitaatidega hoolikas olema. "Millise tsitaadi sa nendest kirjadest valid? Jaapanlased on suur rahvas, aga erinevalt paljudest teistest suurtest rahvastest on nad väga uudishimulikud, mida neist väljaspool arvatakse. See läheb neile väga korda."

Mahupiirangute tõttu tuli Selarti sõnul raamatus keskenduda eestlaste mõtetele ja teadmistele Jaapanist ning laias laastus välja jätta, mida jaapanlased Eestist teadsid. "Ainukene võimalus oli ikkagi võtta Eesti fookusesse, lootuses, et keegi kunagi kirjutab vastupidi ka."

Raamatu kaanel on kujutatud Jaapanis, Nikkos paiknevat püha silda, mis kuulub Futarasani pühamule. "Nagu see sillamotiiv kaanel, püüdsin ka mina kuskilt suunast minema hakata ja selle ühenduslüli luua," võttis Ene Selart kokku.