USA toetus Eestile vankus riigi alguspäevil korralikult

USA ja Eesti suhetes saab eristada kolme perioodi. Nõukogude okupatsiooni ajal hoidis USA Eestile rahvusvahelises ühiskonnas mõttelist tooli ja taasiseseisvunud Eesti näeb USA-s enda liitlast. Seevastu 1921. aastal tõrkus tõusev suurriik Venemaad silmas pidades Balti riike tunnustamast, kirjutab Eesti poliitikauurija.
"Kui mõtleme, kes on tänapäeval oluline tagamaks Eestile riigina iseseisvust, läheb mõte kohe USA-le," ütleb Tartu Ülikooli poliitikauuringute nooremteadur Thomas Linsenmaier. Nagu näitas tema hiljutine artikkel Eesti ja USA suhetest 20. sajandil, kehtis selline mõte enamiku eelmise sajandi jooksul.
Linsenmaier jagas 20. sajandi mõtteliselt kolme olulisse perioodi: 1920. aastate algus, Nõukogude anneksiooni aeg ja Eesti taasiseseisvumisaeg. Nõukogude ajal ja taasiseseisvumise järel mängis just USA nooremteaduri sõnul juhtrolli selles, et Eesti oleks ja jääks osaks rahvusvahelisest kogukonnast. "Küsimus on aga selles, kuidas klapib mõte USA olulisusest 1921. ja 1922. aastal juhtunuga? Mulle näis, et Eesti sai toona rahvusvahelise ühiskonna liikmeks mitte USA toel, vaid USA kiuste," arutleb ta.
Kõigil on õigus oma riigile, aga...
Rahvusvahelist ühiskonda (RÜ) võib Thomas Linsenmaieri sõnul võrrelda riikide klubiga. "See on klubi, kus de jure saavad kõik liikmed koos otsustada, kuidas omavahel mängitakse, kes võib mängu tulla ja kes mitte," tõdeb ta. Kes võib mänguga liituda, on ajas muutunud. Kui 19. sajandil oli rahvusvahelisse kogukonda pääsemise eeldus tsivilisatsiooni standard, siis 20. sajandil sai olulisemaks enesemääramisõigus.
Kitsamalt peab riik RÜ-sse kuulumiseks vastama kahele kriteeriumile. Esiteks peavad seda ametlikult tunnustanud olema enamik teisi selles ühiskonnas olevaid riike. Teiseks aitab kaasa riigi kuulumine olulistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu ÜRO. "Kui sul on need kaks elementi olemas, saab sind lugeda klubi liikmeks. Siis hakkavad sulle laienema ka klubi hüved," osutab Linsenmaier.
RÜ-klubis panevad mängureegleid de facto paika aga peamiselt üksikud riigid ehk suurvõimud. "Esimese maailmasõja järel oli vesi selles küsimuses sogane. Lääne-Euroopa impeeriumid lagunesid ja seal polnud enam sisuliselt suurvõime, Venemaal oli kodusõda ja USA polnud veel suurvõimuna areenile astunud," piltlikustab Linsenmaier. Ta möönab, et sisuliselt oli USA 1920. aastate alguseks juba suurvõim, kuid riik ise end sellisena veel ei kehtestanud.
Äsja iseseisvunud Eesti ja teised Baltimaad asusid sel ajal rahvusvahelist tunnustust otsima. "Näeme, et enne ametlikku tunnustamist 1921. aastal polnud Eesti ega eestlased n-ö klubis," osutab Linsenmaier. Siinkohal on tema sõnul kurioosne, et 1921. aastal pälvis Eesti küll suure osa Euroopa riikide tunnustuse, kuid USA oma mitte. "Kuna USA polnud veel lavale astunud kui suurvõim, polnud USA tõrksus Eesti jaoks aga otsustav," sõnab nooremteadur. Nii tunnustas USA Eestit alles 1922. aastal, mil enamiku riikide heakskiidu tingimus oli nendetagi täidetud.
Linsenmaieri sõnul lükkas USA otsust edasi, sest jälgis pingsalt Venemaal toimuvat. "President Woodrow Wilsoni administratsioon ei tahtnud astuda ühtki sammu, mis õõnestaks võimalust demokraatliku Venemaa tekkeks. Nad rõhutasid Venemaa territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, aga seda enesemääramise arvelt," kirjeldab ta.
Iroonilisel kombel oli Linsenmaieri sõnul just Wilson see, kes toetas esimese maailmasõja järel enesemääramisõigust: rahvaste õigust luua oma riik. "Ometi Wilsoni administratsiooni jaoks see Balti riikidele ei kehtinud. Neid huvitas rohkem, et Venemaa siseasjadesse ei sekkutaks," osutab nooremteadur.
Eestile hoitud tühi tool
Kui peale 1922. aastat oli Eesti justkui kõigi tingimuste järgi lõplikult rahvusvahelise ühiskonna liige, siis teise maailmasõja ajal püüdis teine suurvõim Nõukogude Liit Eestit piltlikult öeldes klubist välja visata. Thomas Linsenmaieri sõnul õnnestus see Nõukogude Liidul vaid osaliselt, sest USA vastas oma Nõukogude anneksiooni mittetunnustamise poliitikaga. "Selle tulemusel tekkis n-ö virtuaalse liikmesuse staatus või kooma. Eesti riigi ja rahvusvahelise ühiskonna liikmena justkui oli klubis, aga tegelikult ei olnud," kirjeldab ta.
Piltlikult võib nooremteaduri sõnul ette kujutada, kuidas USA hoidis mitu aastakümmet Eesti jaoks nimesildiga tühja tooli. Osalt lähtus otsus Wellesi deklaratsioonist, kus USA keeldus tunnustamast Nõukogude okupatsiooni Baltimaades. "Tagatipuks näeme siin lahtirulluva külma sõja pilti. Okupatsiooni mittetunnustamine oli üks viis, kuidas USA sai teha midagi Nõukogude Liidule ilma midagi tegemata," märgib Linsenmaier.
Eestist sai tema sõnul Nõukogude perioodil rahvusvahelises ühiskonnas justkui poliitiline zombie. "Minu argument on, et Eesti liikmesus ei kadunud päriselt ära, sest just USA otsustas seda alal hoida," ütleb ta. Teisalt soovis Eesti liituda küll 1945. aastal asutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga (ÜRO), ent sinna Eestit enne 1991. aastat ei võetud.
Linsenmaieri sõnul saabki alates 1991. aastast rääkida kolmandast perioodist Eesti ja USA suhetes. "See on justkui Eesti naasmine oma toolile: Eesti on jälle täisliikme rollis koos kõigi õiguste ja kohustustega," võrdleb ta. Nüüd ei piirdunud Eesti vaid naasmisega klubi põhilaua taha, vaid istus Euroopa Liidu ja NATO-ga liitudes ka kõrvallaudadesse. "Nendegi ühinemiste juures on näha, kuidas USA on Eesti kui subjekti oluline toetaja rahvusvahelistes suhetes," sõnab nooremteadur.
On olnud erinevaid aegu
Thomas Linsenmaieri sõnul said tema uues artiklis kokku poliitikateadus ja ajalugu. "Püüdsin ühendada Eesti rahvusvaheliste suhete ajaloo maailma ajalooga. Üleilmsel tasandil on näha, kuidas USA on suur eestkõneleja enesemääramisele, dekoloniseerimisele ja anti-imperialismile. Balti riikide kohta see aga kummalisel kombel nii ühemõtteliselt ei kehti," osutab ta.
Samuti näeb nooremteadur, et taolised uuringud aitavad Eesti inimestel paremini mõelda praegusaja muutuvast kontekstist, kus Hiina mõjuvõim kasvab. "USA ei ole enam ühegi vastaseta suurvõim, vaid maailm muutub pisut mitmepooluselisemaks. Peaksime küsima, kas selline olukord on endiselt Eestile soodne. Kuidas sellises olukorras USA-le toetumine Eestit mõjutab?" arutleb ta.
Ajaloos tagasi vaadates tasuks Eestil Linsenmaieri sõnul olla USA toetuse suhtes senisest valvsam. Praegune Eesti mälupoliitika kirjeldab kahe riigi suhet kui läbi aegade kindlat ja toetavat. "Peame siiski teadvustama, et ka 1920. aastate alguse segane periood on kunagi olnud. See rõhutab, et kui USA otsustab Eestit kui iseseisva riigi toetamise üle, tulevad mängu muudki tegurid: näiteks see, mis Venemaal toimub. Võib-olla on see banaalne järeldus, aga peaksime seda võtma meeldetuletusena," ütleb Linsenmaier.
Teisisõnu on USA küll enamiku ajast Eestit toetanud, kuid mitte tingimusteta. "Kui uuesti peaks tekkima olukord, kus USA tõrgub toetajarolli võtmast, siis mis saaks?" arutleb nooremteadur.
Thomas Linsenmaieri artikkel ilmus ajakirjas Journal of Baltic Studies.