Jaapani välissuhteid kummitab jätkuvalt Teise maailmasõja pärand ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on 3776 meetri kõrgune Fuji mägi. Mitmed maalikunstnikud on kujutanud mäge kui Jaapani rahva sitkuse sümbolit.
Jaapani kuulsaim ja kõrgeim mägi on 3776 meetri kõrgune Fuji mägi. Mitmed maalikunstnikud on kujutanud mäge kui Jaapani rahva sitkuse sümbolit. Autor/allikas: Wikipedia Commons

Teise maailmasõja pärandist Jaapani välispoliitikas kirjutab Tartu Ülikooli meediauuringute nooremteadur Ene Selart, kelle uurimisteemaks on Eesti ja Jaapani suhted ning Jaapani kajastamine eesti meedias.

Kujutlegem korraks ette järgmist riikidevahelist olukorda: Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Norra jagelevad omavahel igal võimalusel pisikeste Põhjamere saarte üle. Kõigi nelja riigi arvates oleks meres vähemalt üks saar, mis peaks möödunud sõdade ja rahulepingute sõlmimise valguses ilmtingimata just talle kuuluma ja mitte ühelegi teisele riigile. Saksamaa meelest peaks üks saar olema just tema ja mitte Prantsusmaa oma, ja siis veel üks saareke, mida Suurbritannia peab just enda ning mitte mingil tingimusel Norra omaks ja nõnda edasi lõputu ringtantsuna. Tõsi, ajaloost on teada, et iga vähegi tõsiseltvõetav saar ongi alati kahe naaberriigi vahel tüliõunaks olnud. Meenutagem kasvõi Läti ja Eesti vaidlusi Ruhnu saare üle.

Aga see poleks veel kõik. Lisaks leiaksid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa iga võimaluse ja sobiva ettekäände, et kaevata üles vaenukirves Teise maailmasõja sündmuste käsitluse ja mälestusobjektide pärast. Suurbritannia teeks Saksamaale pidevalt etteheiteid, kuidas too oma sõjas langenuid mälestab, ning kindlasti poleks Prantsusmaa arvates Saksamaa piisava lugupidamisega austanud ning valuraha maksnud nendele prantslaslastele, kes sõjas kannatada said või hukkusid. Ning kogu see tüli käiks kõige kõrgemal tasemel kõikide riikide vahel protsessina, millel lõppu ei paista. Norra vaataks lihtsalt pealt, sest sõda lõpetavat rahulepingut tal Saksamaaga veel sõlmitud polekski. Ammuste sõjasündmuste pidev esiletoomine takistaks riikidevahelisi normaalseid kaubandus- ja muid tavaelu suhteid ning Saksamaa saatkondade ees Pariisis ja Londonis käiksid piketeerimas isegi koolilapsed, nõudes sõjakuritegudesse suhtumise ümbervaatamist.

Kõlab absurdselt? Aga just selle (vabandades lugeja ees, et nii kohatu) võrdlusega saab kõige paremini ilmestada seda, mis toimub Ida-Aasias, ning mitte ainult viimaste aastate, vaid viimaste aastakümnete vältel.

Veelgi enam, kahe riigi, Jaapani ja Venemaa vahel pole ka pea 75 aastat pärast sõja lõppu veel rahulepingu sõlmimiseni jõutud, sest üllatus-üllatus, kuskil meres on neli pisikest saart. Saared ise on muidugi vaid suitsukate palju suurematele huvidele, mis mängus.

Igasugused võrdlused on tihtipeale meelevaldsed, aga teinekord värskendavalt uusi vaatenurki avavad ning olukorda mõtestavad ning asjade seisu valgustavad. On kummaline, kuidas ei õnnestu rahu teha (nii otseses kui ka kaudses mõttes) sõja osas, mille lõpust järgmisel aastal möödub kolmveerand sajandit. Ning võitlusobjektiks on saanud sõjas langenute mälestamine, ajaloosündmuste käsitlemine ning see, kes, kuidas ja kelle ees ning mille pärast peaks vabandama ja kui palju raha kompensatsiooniks maksma. Teise maailmasõja pärand kummitab kooliõpikutest konstitutsioonini ja usupühamutest sõjasündmuste endini.

Mõneti on see uskumatu, kui kärmelt alati Teist maailmasõda puudutav ajalookaart lauale käiakse, kui vähegi mõni kaubandus või välispoliitiline probleem Jaapani, Hiina või Lõuna-Korea vahel esile kerkib. Pinged ei vaibu ja umbsõlme ei oska või ei soovi osapooled lahti harutada juba aastaid. Tihtipeale on keeruline aru saada, kas enne oli probleem kaubandussuhetega ja seejärel sõjaohvreid mälestava pühama külastamisega või vastupidi.

2019. aasta sügise hakul on Lõuna-Korea president Moon Jae-in kaubandussuhete vaidluses Jaapaniga taas rambivalgusesse toonud küsimuse, kuidas viimane Teises maailmasõjas korealasi sunnitöölistena kasutas. Kaubandussuhted on patiseisu jõudnud, aga ajalookaardi kasutamine on alati kindla peale minek ja poliitilise krediidi teenimine.

Sugugi parem ei ole seis Teise maailmasõja ajalookaardi kasutamises Hiina ja Jaapani vahelistes suhetes.

Bologna ülikooli Ida-Aasia rahvusvaheliste suhete professor Matteo Dian on teinud Hiina ja Jaapani näitel põhjaliku ülevaate, kuidas kollektiivsete mälunarratiivide kujundamine kanaliseerub ühel hetkel riikidevahelistesse suhetesse. Ta selgitab, kuidas jaapanlased kuni Shōwa keisri surmani (1989) nägid end Teise maailmasõja sündmuste valguses peamiselt ohvrina, aga pärast majandusmulli lõhkemist ning maailma poliitilise tasakaalu muutust kerkis esile vajadus näha ka oma teistsugust rolli sõjaaegsetes sündmustes ning tekkis soov rajada koostööalteid suhteid naaberriikidega. Kolmekümne aasta möödudes on see kõik tagaplaanile vajunud ja Hiinas nähakse vaid majandusrivaali.

Samal ajal on vilja kandnud Hiina kollektiivse mälunarratiivi kujundamine, kus Jaapanit kujutatakse Hiina ohustajana – väidetavalt võib ükskõik millisel ajahetkel Hiinas televiisorit lahti tehes leida mõnelt kanalilt Teise maailmasõja ainetel tehtud propagandafilmi, kus pahad jaapanlased kõikvõimalikku kurja teevad.

Seega võib väita, et Teise maailmasõja ja sellele eelnenud sündmuste (nagu Korea okupeerimine või Mandžukuo nukuriigi loomine või vallutussõja alustamine Hiinas 1937. aastal) mõju kestab regioonis jätkuvalt ja neid tuuakse pidevalt ettekäändena välja väga erinevates valdkondades. Samuti tõukuvad Teise maailmasõja pärandi käsitlused erinevatest valdkondadest, millest järgnevalt keskendun kolmele teemale.

"Lohutusnaised"

On raske ette kujutada raskemat saatust kui see, mis sai osaks neile naistele, keda eufemistlikult kutsutakse "lohutusnaisteks" (jpn k慰安婦, ianfu), aga mis sõna otseses mõttes tähendab seksiorje.

Kes soovib tõtt vaadata noore neiu otsatu valuga ja inimkurjuse põhjatusega, võib lugeda hollandlanna Jan Ruff O'Herne'i (1923-2019) või filipiinlanna Maria Rosa Henson'i (1927-1997)[i] mälestusi. Henson võeti jaapani sõjaväelaste poolt maanteel kinni 15-aastase tütarlapsena ning viidi jaapani garnisoni, kus tal tuli päevas "teenindada" keskmiselt 10–20 meest ning kui teised naised said iga kuu neli kuni viis päeva oma "tööst" vabaks, siis temal see võimalus puudus, kuna ta keha oli veel lapse oma.

Inimlikus plaanis on kaheldamatult arusaadav, et kuriteod, mida jaapani sõjavägi pani toime kümnete tuhandete naiste vastu (täpne arv on tänaseni välja selgitamata – ja karta on, et ei selgugi kunagi –, erinevad ajaloolased pakuvad arvudeks 80 000 kuni 200 000, ning hiina ajaloolane Su Zhiliang kuni 410 000), on erakordselt julmad ja mitte ükski vabandus ega rahasumma ei suuda korvata nende naistega toimepandut.

Või mis suudakski heastada valu, kohutavaid mälestusi ja rikutud elusaatuseid? Siiski on Jaapani valitsus selle küsimusega aastaid tegelenud nagu ka organisatsioon Aasia Naiste Fond (jpn k アジア女性基金, Ajia josei kikin), mis loodi 1994. aastal valitsuse eestvõttel, aga mis toimis eraisikute juhtimisel ning maksis kannatanud naistele rahalist kompensatsiooni. Paljud sõjas kannatanud suhtusid fondi tegevusse ja väljamaksetesse kriitiliselt, kuna see ei esindanud nende arvates otseselt Jaapani valitsust ning raha kompensatsiooniks oli kogutud ka eraisikutelt.

Nn "lohutusnaiste" kasutamine ja naiste massiline vägistamine jaapani armee poolt Teises maailmasõjas ei olnud juba sõja lõppedes kellelegi saladus, seda käsitleti ka Tōkyō sõjakuritegude tribunali istungitel, ent ometigi jõudis see probleem laiema avalikkuse ette alles 1990. aastate alguses.

1993. aastal tegi Jaapani valitsuskabineti juht Yōhei Kōno valitsuse poolt läbi viidud uurimise tulemuste avalikustamistel pöördelise avalduse, sedastades, et Jaapani sõjavägi oli Teise maailmasõja ajal loonud sõjaväebordellide süsteemi ja nendesse bordellidesse toodi naisi vahendajate kaudu, kes tegutsesid sõjaväe käsul, elutingimused nendes asutustes olid rasked, aga mis kõige olulisem –  pöördumises esitati avalik vabandus Jaapani valitsuse nimel.

1995. aastal vabandas toonane Jaapani peaminister Tomiichi Murayama kahjude ja kannatuste pärast, mida Jaapan Teises maailmasõjas põhjustas. Järgnevad aastad on toonud lõputu arvu eritasemelisi Jaapani vabandusi oma süü kohta Teise maailmasõja agressioonis, kahjude ja kannatuste põhjustamises "lohutusnaistele".

"Lohutusnaiste" teema käsitlemisele tegi karuteene jaapani kirjanik Seiji Yoshida (1913–2000), kes 1983. aastal avaldatud mälestustes kirjeldas oma väidetavaid sõjaaegseid kuritegusid naiste vastu, 1996. aastal antud intervjuus tunnistas aga üles, et oli valetanud. Jaapani üks suurimaid päevalehti Asahi Shimbun oli 2014. aastal sunnitud avaldama pöördumise, kus ta vabandas lugejate ees omal ajal valematerjalide avaldamise pärast. Kui aga niigi politiseeritud uurimisväljal esitatakse valeväiteid, siis tekitab see korvamatu kahju ka teaduslikele uurimistöödele.

2015. aastal leppisid Lõuna-Korea ja Jaapani valitsused kokku, et "lohutusnaiste" küsimus on lõplikult ja tagasivõtmatult lahendatud. Aga 2019. aasta suvel otsustas Lõuna-Korea valitsus laiali saata varem kahe riigi vahel ühiselt loodud fondi, mida Jaapani valitsus toetas miljardi jeeniga, et maksta  kannatanutele ja nende lähedastele kompensatsioone.

Tüli põhjustas Jaapani väide, et selle rahaeralduse näol ei ole tegemist riikliku kompensatsiooniga sest kõik sõjaaegsed kompensatsiooniküsimused said Jaapani valitsuse otsusega juba 1965. aastal Korea ja Jaapani vahelise leppega lahendatud. Fond oli ka Lõuna-Koreas ebapopulaarne, sest see oli loodud president Park Geun-hye võimuloleku ajal ja ei esindanud mõnede inimeste arvates piisavalt kannatanute huve. Seega on karta, et püüd "lohutusnaiste" küsimust lõplikult lahendada on taas liiva jooksmas, sest Jaapani riigi poolt makstav raha pole mõnede otsustajate arvates piisavalt riiklik ja kõikide kannatanute soovid pole täidetud.

Hoolimata sellest, kuidas "lohutusnaiste" teema on Ida-Aasias muutunud riikidevaheliseks tüliõunaks, tuleb rõhutada, et naistevastane seksuaalvägivald sõjalistes konfliktides on väga tõsine probleem. Seda enam, et sõltumata mitmetest rahvusvahelistest kokkulepetest ja konventsioonidest leiab see aset ka tänapäeva maailmas – siin ja praegu. Aga kuidas saaks teha nii, et need deklaratiivsed tekstid ulatuksid ka näiteks rohingja muslimiteni Kagu-Aasia külades?

Yasukuni pühamu

Tōkyōs asuv Yasukuni pühamu (jpn k 靖国神社, Yasukuni jinja) rajati 1869. aastal ja seal mälestatakse kõiki Jaapani eest langenute hingi sõltumata nende auastmest või tegevusest sõja ajal (sh nii mehed, naised, lapsed kui ka koerad) Meiji perioodist kuni Shōwa perioodi keskpaigani. Probleeme välispoliitilisel maastikul põhjustab see, et austatavate hingede hulgas on ka Teise maailmasõja järel süüdi mõistetud sõjakurjategijad. Igal aastal käib mõni Jaapani juhtival positsioonil poliitik Yasukuni pühamus ja sellisel tasemel sõjakurjategijate mälestamine ei ole vastuvõetav ei Lõuna-Koreale ega Hiinale.

Praegune peaminister Shinzō Abe on isikulikult vaid ühe korra Yasukunis käinud (2013), aga oma ametliku esindaja vahendusel teeb ta pühamule tavapäraselt kaks korda aastas ohverdusi. Abe on loobunud pühamu külastamisest, sest aastatetagune käik põhjustas nii Hiina kui ka Lõuna-Korea viha ning isegi USA avaldas oma pettumust peaministri sellise käitumise pärast.

Keiser Hirohito käis Yasukuni pühamus kuni 1978. aastani, mil seal esmakordselt hakati austama Teise maailmasõja aegseid A-kategooria sõjakurjategijaid. Keiser Akihito oma võimuloleku ajal Yasukunis ei käinud, küll aga külastas ta oma välisvisiitidel alati järjekindlalt asukohamaade olulisemaid sõjamemoriaale (mh tegi ta seda ka 2007. aastal Eesti visiidil).

Kui peaminister Yasuhiro Nakasone otsustas 1985. aastal kuulutada 15. augusti (Jaapani alistumiskuupäev Teises maailmasõjas) ühiselt koos valitsuskabinetiga Yasukuni pühamu külastamise päevaks, siis protesteerisid selle vastu nii Hiina kui ka Lõuna-Korea, mispeale Nakasone otsustas üldse pühamus käimisest loobuda.

Samavõrd kui on välisriike, mis reageerivad teravalt Jaapani võimukandjate pühamukülastustele, on ka Jaapani poliitikuid, kes oma äranägemise järgi talitavad. Heaks näiteks on endine Jaapani peaminister Junichirō Koizumi, kes oma ametisoleku ajal järjekindlalt igal aastal Yasukunit väisas ning teatas ühele diplomaadile eravestluses, et ta kavatseb seal käia sellepärast, et ainult niimoodi lõpetab Hiina lõpuks nende käikude kritiseerimise. Ja Hiina on Jaapani ministrite külaskäikudele alati teravalt reageerinud süüdistades Jaapanit sõjakurjategijate austamises, mida Koizumi on omakorda pareerinud seisukohaga, et mitte keegi – ei jaapanlane ega hiinlane – ei saa temalt nõuda, et ta ei austaks sõjaväelasi, kes oma elu kodumaa eest on andnud.

Koizumi valitsusaastatel (2001–2006) langesidki Hiina ja Jaapani vahelised suhted kõige suuremasse madalseisu peale Teist maailmasõda ning järgnevalt ametis olnud Jaapani peaministrid loobusid Yasukuni külastamisest (va Abe külastus 2013), sest tagasilöök majanduses ja kallaletungid Jaapani ettevõtetele Hiinas olid piisavaks õppetunniks. Hiina jaoks tähendas Yasukuni pühamu jaapanlaste jätkuvat soovi sõjakurjategijaid kangelasteks pidada, seda enam, et pühamu territooriumil asuv Yushukani muuseum on sõjamuuseum.

Saared

Teise maailmasõja käigus omanikke vahetanud saared on samuti endiselt Ida-Aasia riikide vahelisteks konfliktide allikaks.

Mõned juhtumid, mis on riikidevahelise konflikti käivitanud, tunduvad lausa halenaljakad. Nagu näiteks 2012. aastal toimunud intsident Senkaku saarte lähistel, kus Hiina kalalaev rammis Jaapani piirivalve laevu. Hiina kapten koos meeskonnaga vahistati, aga lasti peagi vabaks, sest Hiina ähvardas peatada haruldaste muldmetallide tarned Jaapanisse, mida viimane hädasti oma elektroonikatööstuse jaoks vajab. Hiljem selgus, et hiinlasest laevakapten ei olnud kedagi provotseerida tahtnud, vaid väidetavalt lihtsalt purjus olnud ning ei tulnud oma aluse juhtimisega toime.

Senkaku (hiina k Diayou) viis saart ja kolm kaljunukki meres on väikese pindalaga, moodustades kokku vaid seitse ruutkilomeetrit. Hiina ja Jaapani vaheline vaidlus tõukub sellest, kuidas tõlgendada Potsdami deklaratsiooni (1945) ja San Francisco rahulepingut (1951).

Jaapani arvates kuuluvad saared talle, sest Okinawa koosseisus läksid need sõja lõpus Ameerika vägede võimu alla ning Hiina toona ei protesteerinud selle otsuse vastu. Tõsiasi on aga see, et kuna Hiina ei osalenud San Francisco rahuläbirääkimistel, siis polnud tal võimalikki saarte kuuluvusse sekkuda. Ning väidetavalt hakkas Hiina saarte vastu tõsisemat huvi tundma alles siis, kui 1960. aastatel saarte lähistelt naftavarud leiti.

USA otsustas aga 1972. aastal saared koos Okinawa saartega tagasi Jaapani administratiivvõimu alla anda, hoolimata sellest, et Hiina selle vastu ägedalt protesteeris. 2012. aastal eskaleerus tüli nii suureks, et kahe riigi vahel kardeti saarte pärast tekkivat külma sõja laadne seisukord.

Takeshima (korea k Dokdo) saared on väikesed laiud Jaapani meres kogupindalaga 0,2 ruutkilomeetrit. Saarekesed teevad väärtuslikuks maagaasi leiukoht ja kalavarud. Lõuna-Korea valitsus leiab, et Dokdo laiud kuuluvad nii ajalooliselt kui ka geograafiliselt talle, Jaapani arvates aga on need vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja ajaloofaktidele kindlalt tema omandis.

Kuriili saari (Jaapanis tuntud Põhja-Territooriumi nime all) lubati Jalta kokkuleppe põhjal Nõukogude Liidule kui Jaapani vastu rinde alustamise vaevatasu Teise maailmasõja lõpus. Kui 1945. aasta augustis nõukogude väed Kuriili saared hõivasid, siis aeti sealt kohalik elanikkond (ainud ja jaapanlased) minema. Kuriili saarte peamine väärtus seisneb kalavarudes ja mitmesugustes maavarades.

Vaidlusalused saared – Etorofu, Kunashiri, Shikotan ja Habomai – kuuluvad San Francisco rahulepingu järgi Nõukogude Liidule, aga samas lepingus on kirjas, et Shikotani ja Habomai saared ei ole Kuriili saared, vaid kuuluvad Hokkaido saare juurde. Ka 1956. aastal Nõukogude Liidu ja Jaapani vahel sõlmitud vaherahu ei määratle saarte kuuluvust. Teema on Venemaale valus, sest korra on ta ajaloos juba Kuriili saartest ilma jäänud – siis, kui Jaapani käest (1904–1905) sõjas lüüa sai. 2019. aasta alguses Jaapani ja Venemaa vahel aset leidnud kohtumisel deklareeris välisminister Sergei Lavrov, et Kuriili saared on Venemaa osa ja ka jäävad selleks.

Saarte teemat käsitledes tuleks kirjutada ka Okinawa saarest, mille elanikkond oli Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel üks suuremaid kahjukannatajaid. Vähe on selliseid piirkondi nagu Okinawa, kus lahingud oleksid olnud nii ränkade tagajärgedega. Seda eeskätt tsiviilelanikkonna suhtes, kes jäi sõna otseses mõttes kahe tule vahele: ühel pool ameerika väeüksused ründamas, teisel pool keiserliku Jaapani sõjaväe riismed viimast vastupanu osutamas. Kusjuures kohalikke elanikke kasutati toidumuretsejatena ja luurajatena või sunniti neid enesetappe sooritama ähvardustega, et vaenlasele vangi langemine on surmast hirmsam.

Sõja tulem on ka see, et enamik USA sõjaväebaasidest asub Okinawal. Kuigi Okinawa prefektuur ise moodustab Jaapani pindalast vaid tühised 0,6%, siis asub seal üle 60% ameerika sõjaväebaasidest Jaapanis.

Lõpetuseks

Teise maailmasõja pärandit võib näha ka teistes aspektides kui ülalkäsitletud kolm teemat, mis Jaapanit ja teisi Ida-Aasia riike ning nende suhteid puudutavad.

Välispoliitikasõpradele pole uudiseks, kuivõrd ulatuslikult varjutab Teine maailmasõda jätkuvalt Jaapani, Hiina ja Lõuna-Korea omavahelisi suhteid ning seda pea kolmveerand sajandit peale sõja lõppu. Lõuna-Korea Yonsei ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Lee Chung Min on kutsunud Jaapani riigijuhte üles "julgelt ja lõplikult lahti ütlema Teise maailmasõja jäänukitest", sest selline käik mitte ainult ei võidaks Aasia rahvaste südamed, vaid võimaldaks Jaapanil olla ka oluliseks partneriks ja juhiks Aasia majanduse-, poliitika- ja kaitseküsimustes.

Ent tagasi tulles artikli alguses välja toodud võrdluse juurde: kas kujutaksime ette, et Lääne-Euroopa liidrid – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa – tülitseksid omavahel igal võimalusel sõja pärandi pärast, vaieldes, kes kannatas rohkem ning kelle moraalsed kahjud olid suuremad ning millisest allikast pärinev raha on piisavalt sobilik kannatanutele? Ilmselt mitte. Ometigi on sõja pärand see "malakas", mis Ida-Aasias pea igal võimalusel välja võetakse sõltumata sellest, kas tegemist on meresaare või kaubanduslepinguga.

Keerulisi teemasid, nagu Teine maailmasõda seda ajaloosündmusena kahtlemata on, võib ilmselt alati väärkasutada või väänata. Ja sõjakoledusi ei pea unustama, kaugel sellest, aga sõda ei peaks mäletama vihkamiseks või kasutama poliitilise profiidi lõikamiseks.

Artikkel ilmus esmalt ajakirja Diplomaatia Aasia-teemalises numbris. Autor Ene Selart on Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute nooremteadur ning meedia ja kommunikatsiooni eriala doktorant. Ta on Euroopa Jaapani Uuringute Assotsiatsiooni (EAJS) liige ning tema uurimisteemadeks on Eesti ja Jaapani suhted ning Jaapani kajastamine eesti meedias. Ta õpetab Tartu Ülikoolis Jaapani ajaloo ja Eesti ajakirjanduse ajaloo ainekursuseid.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: