Kuidas mõjutavad filmid meie arusaamu teisest maailmasõjast ja kus on tõde? ({{commentsTotal}})

Teine maailmasõda. Saksa väed venemaal 1941. aastal.
Teine maailmasõda. Saksa väed venemaal 1941. aastal. Autor/allikas: Wikipedia Commons

Täna, 2. septembril 74 aastat tagasi allkirjastasid Jaapani ja USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Sellega oli teine maailmasõda ametlikult lõppenud.

Sõda, mis algas 80 aastat tagasi, jättis endast maha purustatud elud ja poliitilised pinged, mis koormavad meid veel tänapäevalgi. Kuid mida kaugemale põlvkondade taha need sündmused jäävad, seda enam muutub tegelikkus mälestusteks, millega meie oleme siin ja praegu seotud jutustuse kaudu, olgu need aja- ja elulooraamatud, muuseumid, televisioon või kino.

Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb meie seas neid, kes saaksid jagada isiklikke mälestusi teise maailmasõja sündmuste ja läbielamiste kohta. Praegu jõuavad need lood meieni peamiselt autobiograafiliste kirjutiste, memuaaride ja päevikute kaudu, andes edasi ühe või teise, tuntud või vähemtuntud inimese isiklikku kogemust. Need lood ei paelu lugejat mitte üksnes seetõttu, et nendest võib leida vähetuntud infot mineviku kohta, vaid põhjusel, et see võimaldab lugejal kogeda minevikusündmusi vahetumal moel, kellegi teise elatud elu kaudu.

Kuigi (auto)biograafiad moodustavad olulise osa meie ajalooteadmiste kujunemisest, on nende filmiadaptsioone seni vähe uuritud. Eri žanrites ja eri vaatenurkadest lähtuvad filmid teisest ilmasõjast vormivad tahes või tahtmata meie kõigi ajaloomälu. Seda, kuidas ajaloolis-biograafilised filmid mõjutavad meie arusaamist minevikust, on uurinud Katrin Kangur Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös. Ta kirjutab, et tänapäeval moodustavad nii eluloofilmid kui ka ajaloolised filmid märkimisväärse osa pagasist, mis mõjutab publiku ettekujutust sellest, kuidas ajaloolised sündmused aset leidsid.

"Kui tahes palju erinevaid ajalootõlgendusi kaasaegses kultuuriruumis ka ei esine, on ajaloolises ja biograafilises filmis alati see miski, mis paneb vaataja lähenema sellele teisiti kui väljamõeldud süžeel põhinevale mängufilmile."

Doktoritöö keskendus kolmele (auto)biograafilisel teosel põhinevale ajaloolisele filmile. Nendeks olid Roman Polanski holokaustiteemaline film "Pianist" (2002), Max Fäberböcki teise maailmasõja lõpusündmustest jutustav "Naine Berliinis" (2008) ja Jan Troelli kirjanikuportree Knut Hamsunist ("Hamsun" (1996)). Jutustatud lood tõusevad esile teatud konkreetses ajaloolis-poliitilises kontekstis – need keskenduvad kolmele isiklikule traumaatilisele kogemusele ja läbielamistele, mis on seotud teise maailmasõja sündmustega.

Kangurit huvitas, milliseid eetilisi ja filmitehnilisi proovikivisid (auto)biograafiliste tekstide filmikeelde ümberpanek nende tegijatele esitab ja kuidas sellised filmid vaataja jaoks toimivad.

Lisaks ajaloolisele tõepärasusele on nende filmide juures oluline ka peategelase isik, tema lugu, kogemus ja ettekujutus sündmustest. "Kõik need filmitekstid peegeldavad keerulisi valikuid, mida filmitegijad peavad langetama, püüdes filmitekstis edasi anda niihästi autobiograafilise jutustuse minategelast kui ka esitada ajaloosündmusi võimalikult tõetruult," tõdes Kangur.

Ta selgitas, et kui filmi allikas on autobiograafiline kirjutis – näiteks päevik, memuaar, kirjanduslik autobiograafia jms –, võivad filmitegijad seada enda eesmärgiks portreteeritava isiku kujutamise alusteksti minajutustusele võimalikult lähedaselt. See tähendab, et püütakse teadlikult säilitada minajutustaja subjektiivsust. Kuid filmilavastus võib ka porterteeritava peategelase subjektiivsusest kaugeneda. Seda võivad põhjustada nii ajaloolise filmi žanrikonventsioonid ja -ootused kui ka teiste (dokumentaalsete ja kirjanduslike) materjalide kaasamine. 

Kangur rääkis, et autobiograafilisi tekste on käsitletud kui osa ajalookirjutistest – need on subjektiivsed, isiklikud tekstid, personaalsete kogemuste kajastused, millest ometi eeldatakse teatavat tõepära ja autentsust. "Biograafia pakub samuti isiklikku, subjektiivset vaadet isiku eluloole ja -kogemustele. Seega pakuvad (auto)biograafilised narratiivid ajaloolise filmi tegijatele võimalust sellist isiklikku kogemust rõhutada, tuues tegelaste isikliku elu vaatajale lähemale. Kuid eluloofilm kui ajaloolise sündmuse tõlgendus, mida on kajastatud läbi subjektiivse, isikliku loo prisma, võib niihästi kinnitada kui ka muuta üldiselt aktsepteeritud ajalugu. Viimasel juhul võib film tekitada ühiskonnas laiema diskussiooni ja vahel ka tuliseid debatte. Doktoritöösse valitud tekstid on nimelt sellised näited."

Eetilised valikud

Kolme analüüsitud filmi – "Pianist", "Naine Berliinis" ja "Hamsun" – jõudsid kinoekraanile rohkem kui pool sajandit pärast neid sündmusi, millest need jutustavad. (Auto)biograafilised tekstid, millele need filmiadaptsioonid tuginevad, on esmakordselt ilmunud samuti mitme aastakümne eest.

"See, millises kontekstis nimetatud autobiograafilisi tekste loeti, erineb märkimisväärselt filmiadaptsioonide vastuvõtust," sõnas värske doktor. Kangur jõuab allikate analüüsi järel tõdemuseni, et kui käsitleda filme mitte ainult ajaloolis-biograafiliste draamadena, vaid ka mittefiktsionaalsete autobiograafiliste kirjutiste adaptsioonidena, mõjutab see filmiteose tõlgendust ja alusteksti vastuvõtmist. Need alustekstid on olulised nii rahvuslikus kui ka rahvusvahelises tähenduses: raamat, mis esialgu pälvis tähelepanu ainult lokaalselt, jõudis tänu filmiadaptsiooni populaarsusele rahvusvahelise publikuni või vastupidi: alusteksti tuntus andis hoogu ka filmiadaptsiooni levitamisele.

Kolm ajaloolist filmi teisest maailmasõjast 

Roman Polanski holokaustiteemaline film "Pianist" (2002) Autor/allikas: Wikipedia Commons

Režissöör Roman Polanski "Pianist" (2002) on juudi rahvusest Poola muusiku Władysław Szpilmani memuaaride filmiadaptsioon. Pärast sõjajärgset avaldamist Poolas langes raamat kommunistliku režiimiga riigis ebasoosingusse ning alles möödunud sajandi viimasel kümnendil avaldati teos saksakeelses tõlkes uuesti. Seejärel kogus see kiiresti tuntust ka ingliskeelses kultuuriruumis.

Režissöör Roman Polanski, kes elas ka ise üle holokausti Poolas, on kriitikute sõnul suutnud W. Szpilmani loo ilma ülearuse sentimentaalsuseta autentselt edasi anda, jäädes ülimalt truuks niihästi ajaloolistele faktidele kui ka allikteksti materjalile. Kuidas ja miks on aga autobiograafilise minajutustaja vaatepunkti filmiadaptsioonis rõhutatud ning millisel moel on filmilavastust mõjutanud holokausti käsitlemise eetilisus ja esteetilisus?  

Ekraanitõmmis režissöör Max Fäberböcki filmist "Naine Berliinis" (2008). Autor/allikas: Ekraanitõmmis

Režissöör Max Fäberböck on filmis "Naine Berliinis" (2008) ekraniseerinud anonüümse autori samanimelise päevikuteksti, mis avaldati 1954. aastal.

Päevikus jutustatakse teise maailmasõja viimastest päevadest Berliinis, 1945. aasta kevadsuvel. Autor, noor saksa naine, kirjeldab selles lühikeses tekstis sõja viimaste päevade õudusi, sealjuures ülima detailsusega ka seksuaalset vägivalda, mida panid karistamatult toime Punaarmee sõdurid. Päevik tekitas ilmumise järel vastakaid reaktsioone, mille taga olid nii poliitilised põhjused kui ka autori avameelsus delikaatse teema käsitlemisel. Saksa keeles avaldati päevik kordustrükis pärast autori surma ja see põhjustas 2003. aastal Saksa ühiskonnas taas tulise debati. Seda põhjustas asjaolu, et laiema avalikkuse ette toodi n-ö unustatud teemad. Debatti süvendas veelgi üks eetiline küsimus: vastupidiselt autori soovidele avalikustati tema isik. Kuidas asetub filmiadaptsioon sellesse konteksti ja kuidas see suhestub allikmaterjaliga?

Rootsi režissöör Jan Troelli ajaloolis-biograafiline draama "Hamsun" (1996). Autor/allikas: Wikipedia Commons

Esimesed kaks näidet võimaldavad kahe loo ja kahe filmi vahele tõmmata paralleele: mõlemad filmid jutustavad sõjakoledustest ja tsiviilisikute kannatustest, mõlema filmi keskmes on kultuuri ja tsivilisatsiooni kollaps ja üksikisiku pingutused, et selles kaoses ellu jääda. Kolmas film erineb neist mõnevõrra, keskendudes sõjajärgsetele aastatele.

Rootsi režissöör Jan Troelli ajaloolis-biograafiline draama "Hamsun" (1996) taaselustas pikalt tähelepanu alt kõrvale jäänud ühiskondliku debati nii Skandinaavias kui ka rahvusvaheliselt. Film on taanlasest kirjaniku Thorkild Hanseni dokumentaalromaani "Processen mod Hamsun" ("Kohtuprotsess Hamsuni vastu", 1978) adaptsioon.

Hanseni raamat keskendub süüdistustele, mis esitati kirjanik Knut Hamsunile selle eest, et ta toetas avalikult Hitlerit ja sõjaaegset natside okupatsiooni Norras. Kuid Hansen toetus oma biograafilises romaanis väga paljus kirjaniku viimasele autobiograafilisele romaanile "Rohtunud radadel" (1949). Filmimugandus järgib Thorkild Hanseni ettekujutust Hamsuni süüst, kuid selles on äratuntav ka Knut Hamsuni enda vaatepunkt. Millised on kolme teksti vahelised seosed?

"Kuna igasugune (filmi)adaptsioon on kogum tõlgendusi ja valikuid, saavad mittefiktsionaalsete tekstide muganduste juures oluliseks eetilised valikud. Niihästi alusteksti jutustuse subjektiivsuse edasiandmisel kui ka ajaloolise tõepärasuse kujutamisel mõjutavad filmitegijate otsused adaptsiooni poeetikat ja kujundavad publiku ajalooteadmist." ütles Katrin Kangur.

Katrin Kanguri doktoritööd juhendasid Tartu Ülikooli kirjandusteooria professor Marina Grišakova ja Oslo Ülikooli inglise kirjanduse professor Jakob Lothe, oponeeris professor Asbjørn Grønstad Bergeni Ülikooli infoteaduse ja meediauuringute osakonnast. 

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: