Vene-Jaapani sõda algas 1904. aastal ja tekitas toonases Eesti trükimeedias Jaapani buumi – inimesed soovisid kaugest maast rohkem teada saada ja kuulda. Eriti huvitas lugejaskonda see, kuidas läheb ligi 10 000-l tsaari vägedesse kutsutud Eesti mehel, kirjutab Tartu Ülikooli teadmus- ja meediauuringute nooremteadur Ene Selart.

Ajalehed asusid uue žanrina avaldama sõdurite, aga ka ohvitseride, õdede ja arstide kirju. Seega jõudsid kodusteni sõjauudiseid otsesest allikast ja ilma ajakirjandusliku vahendamiseta. Varem oli Eesti lehtedes põhiliselt avaldatud reisikirju ehk sõjakirjad olid täiesti uus ajakirjanduslik žanr ja lugejatega suhtlemise viis.

Üksikuid kirju sõjaväljalt oli avaldatud siiski juba 19. sajandi lehtedes, aga need olid pigem erandid. Sõdurite kirjad kujunesid sõjaaja populaarseimaks ajaleheteemaks, sest erinevalt välisuudistest jagasid nad lugejatele rahvuskaaslaste vahetut sõjakogemust. Selline vahetus ajendas toimetajaid kirju koguma ja avaldama.

Ajalugu ridade vahelt

Sõdurite kirju on ajaloo uurimiseks kasutatud mitmesugustel viisidel. Nende abil on näiteks kaardistatud sõjasündmusi ja analüüsitud olmetingimusi või valitsenud meelsusi. Vene-Jaapani sõja puhul tõstatavad kirjad ühena paljudest ka küsimuse, kuidas mõjutas sõdureid lahinguväljal näiteks usk või emakeel. Eestlastest sõdurid tundsid end tsaariarmees teistsugustena, sest olid enamjaolt luteri usku ja rääkisid eesti keelt.

Samuti saab kirjade põhjal analüüsida rahvuse tunnetamist. Näiteks saab uurida, kuidas eestlased ennast teistest erinevana kirjeldasid ja kuidas end iseseisva rahvusena kujutasid. Viimast on võimalik uurida ka selle kaudu, kuidas eesti sõdur vaenlaste ehk jaapani sõdurite taustal oma minapilti kirjeldas. Eesti sõdurid ei tundnud end mõnikord tsaariarmee osana, kirjades eraldati end vene sõduritest.

Sõdurite kirju oli võimalik ajalehtedes avaldada, kuna ühiskond ja ajakirjandus olid selleks valmis. Esiteks oskasid pea kõik eestlased kirjutada: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli kirjaoskus 96,7 protsendil eestlastest. Samuti oli olemas tehnoloogiline võimekus, et kirju saata ja levitada. Inimesed ise olid aga valmis oma mälestusi jagama.

Lisaks eelpooltoodule on kirjad osa Eesti trükimeedia ajaloost. Kirjad annavad aimu sõjatsensuurist ning sõdurite tegelikust eluolust Vene-Jaapani sõjas:

"Kes võitluserinnas ei ole, see ei teagi, kuidas sõjaväljal elatakse. /…/ Aga ole sa eesrinnas 24 tundi vahi pääl lagedal nurmel, kus 30 kraadi külma on ! peab pikali maas olema, kui pää üles tõstad, siis on kuul lopsti pääs. Kirjuta siis säält ka veel, et soldati meeleolu on tore." (Postimees 1905 nr 86)

Vaenlast kirjeldati lugupidavalt

Ene Selart analüüsis 53 sõdurikirja ja leidis, et eestlased ei suhtunud jaapanlastesse kui vaenlastesse kuidagi halvustavalt. Jaapani sõdureid võrreldi positiivses võtmes näiteks sipelgatega, kes on meie rahvapärimuses usinalt töötavad putukad. Enamjaolt koheldi jaapanlasi kas neutraalselt või austusega.

Jaapanlasi ei süüdistatud sõjakoledustes. Sõjakirjeldused võivad olla õõvastavad, kuid jaapanlasi ei kritiseeritud isiklikul tasandil. Vastaseid kirjeldati kavalatena, sest neil oli parem varustus ja etemad relvad. Nende võitlemisoskuste kohta oldi eriarvamusel, kuid üldiselt leiti, et nad on tugevad ja vaprad.

Vaenlase kuvandit uurinud Marja Vuorinen on öelnud, et iga vaenlane on teine, kuid kõik teised pole vaenlased. Jaapanlased olid sõja tõttu vaenlased, kuid neisse suhtuti austusega. Põhjus võib osalt peituda toonases kombes kohelda sõjavaenlasi lugupidamisega.

"Tahtmata tõuseb tundmus hingesse, nagu ei suudaks Europa valge rahvas kollase rahva vastu seista … Vaata aga neid k o l l a s e i d – neis on nii palju värskust, elujõudu, tervist, vaimuteravust ja osavust, et meie nende vastu nagu kahvatanud, väsinud ja töntsid vaimukujud paistame." (Postimees 1905 nr 118)

Jaapani ja Vene armee sõdurite vahel oli ka sõbralikke suhteid. Näiteks tervitati üksteist viisakalt ning peatati joogivee toomise ajaks tulevahetus. Eesti sõdurid leidsid jaapanlastega ühise keele näiteks haiglas olles. Teada on juhtum, kus laatsaretis sõbrunesid omavahel just eestlased ja jaapanlased.

Jaapan jättis positiivse mulje ka eestlastele, kes koduriigis ajalehe vahendusel sõjaga kursis olid. Jaapan püüdles modernsuse ja omariikluse ehitamise poole ning Jaapanit austati kui vaprat riiki, kes võitles palju tugevama vaenlasega. Eestlased asusid isegi Jaapani poolele – väidetavalt teadsid inimesed Jaapani sõjaväejuhte paremini kui Vene kindraleid.

Kirjad kui omaaegne sotsiaalmeedia

Kui võrrelda toonaseid Eesti sõdurite kirju tänapäeva meediamaailmas avaldatuga, on ühendavaks faktoriks inimlik uudishimu. Lugejat huvitab, kuidas "meie omadel" kaugel maal läheb. Kui praegu levib selline info sotsiaalmeedias, siis toona vahendas otsemuljeid kirju avaldav trükimeedia.

Ligi pooled sõdurite kirjad on avaldatud anonüümselt. Samuti ei kirjeldatud perekondlikke asju, kuna toona ei olnud kombeks pereelust niivõrd avalikult rääkida. Ometi on inimeste vahetud otsemuljed olnud igal ajal hinnas.

Tänu sõdurite kirjadele on Vene-Jaapani sõjast säilinud paljud mälestused ja kaugel maal võidelnud meeste lood. Meieni on jõudnud nende arvamus sõjast ja vaenlasest. Kirjade abil saavad ajaloolased hoida meie rahva ühist ajalugu, sealhulgas tavaliste inimeste ajalugu. Üks asi on lugeda ametlikke dokumente, kuid hoopis teine asi on lugeda päris inimeste arvamusi ja muljeid.

Ene Selarti artikkel ilmus ajakirjas Mutual Images.

Siinse artikli kirjutas Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrant Helen Maria Raadik kursusel "Andmete tõlgendamine ja esitamine".