Rahvusliku ärkamisajal kujundasid meremehed arusaama rahvusest. Meremehed olid suurepärased "vaatlejad", kes nägid teisi rahvusi, vaatasid eestlasi perspektiiviga ning kujundasid teiste rahvastega kokku puutudes arusaama, milline on Eesti rahvuse tuum.

Just Eesti meremeeste 19. sajandi reisikirjad on andnud Ene Selartile ja Anu Massole võimaluse uurida meie rahvuse kujutamist eesti meremeeste Jaapani reisikirjades. Uuringu tegijad otsisid oma uurimistöös vastuseid küsimustele, kuidas on meremehed tajunud rahvust ning kuidas on tutvustatud eesti lugejate jaoks võõrast, jaapani kultuuri. Selart ja Masso on esimesed, kes on uurinud, kuidas üksikisiku tasandil nähakse Eesti rahvust ja eestlasi võrdluses "teistega", tehes seda ajalehtedes järjelugudena ilmunud 19. saj kolme meremehe reisikirjade põhjal.

Eestlaste võrdlus jaapanlastega

Autorid toovad välja, et reisikirjade autorid olid väga tolerantsed ja objektiivsed erinevate rahvuste suhtes: "Näiteks kirjutas ta (Jüri Jürison; autor) sellest, kui paljud jaapanlased olid peaaegu alasti ja kandsid niudevööd – Jürisoni sõnul võis lugeja küll sellist kirjeldust pahaks panna, aga autor ei olevat süüdi, et nad sellised välja nägid ( "... sest pole luggu, et nad meie silma eest tihti veidrad on, ehk koggoni vasto oksa lähvad"), kuna kokkuvõttes polnud see tema arvates oluline".

Reisikirjades tuleb välja, et Jaapanit ja teisi maid toodi pigem Eestile eeskujuks, eelõige ühiskondliku ja tehnoloogiliste uuenduste poolest. Üldse oldi Jaapani ja jaapanlaste suhtes lugupidavad ja positiivselt meelestatud.

Autorite analüüsist on näha, et 19. sajandil oli oluline rahvusel ja isetegemisel suur tähendus, ikka Jaapani võrdluses. Meremehed rõhutasid, et ka Eesti peab olema sõltumatu teistest ja tuleb oma maad edendada ning oluline on, et eestlased saaksid ise oma töödega hakkama ega peaks kasutama võõrast tööjõudu (näit laevaehitajaid).

Võrdluses Jaapaniga tuuakse välja, et Eestis ei ole piisavalt turvaline, eestlased pole piisavalt viisakad ja on kultuuriliselt vähe arenenud. Samuti rõhutati, et eestlased on küll harimatud, aga see-eest töökad ning eestlased peavad ennast harima, et oskuslikumat tööd teha. Seejuures peeti jaapanlasi paganateks ja eestlasi kristlasteks.

Rahvuslik ja paikkondlik identiteet

Meremeeste jaoks oli rahvus oluline ja seda näidati ka teadlikult välja, kuid samas ei eitatud Vene Tsaaririigi koosseisu kuulumist või eurooplaseks olemist. Oli juhuseid, kus meremehed tegid külalisraamatusse sissekandeid eesti keeles: "Sinna on kõige rohkem Venekeeles kirjutatud, peale selle on Inglise-, Saksa-, Norra, ja muus keeles. Nüüd leidub sealt ka paar eestikeelset sõna, mis mina kirjutasin". Rahvuse juures on ikka oluline ka paikkondlik kuuluvus ja reisikirjadest on näha, kuidas eristatakse saarlasi, hiidlasi, kihnlasi.

Meremeeste rahvuslikkust rõhutab ka see, et reisikirjad sisaldasid tihti viiteid Kalevipojale, viited Eesti kommetele ja talurahva igapäevaelule. Puutumata ei jäänud ka viited kilplastele, iseloomustamaks eestlast: "... igga kord kehha pakitsusega solapöllo peale joosta, kus veel mönni vöis koorma tee peal ärra-kautada, ja siiski muud kasso sest ei sanud, kui nöggese körvetust".

Uuringu autorid tõdevad: "Analüüsitulemused näitavad, et vahendades ajalehtedes oma reisikogemust ja isiklikke lugusid Jaapanist, kujutasid eesti meremehed omaenda identiteeti ja Eesti rahvust mitmekihilisena. Reisikirjad olid kirjutatud eestlastelt eestlastele ehk tajudes ja arvestades kohalikku rahvuslikku ning kulutuurilist konteksti. Eesti rahvust kujutati nii paikkondlike võrdluste ja kuuluvuste mainimise, kui ka üleüldiselt eestlaseks olemise kaudu."

Artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus.