Nägemisprobleemid võivad dementsust pikalt ette ennustada

Briti teadlased avastasid, et nägemistundlikkuse vähenemine võib viidata Alzheimeri tõvele juba 12 aastat enne selle tavapärast diagnoosimist.
Loughborough'i ülikooli teadlased võtsid oma töös aluseks Epic-Norfolki uuringu andmed. Aastakümneid kestnud uuringu käigus jälgitakse nii eakate tervisekäitumist, eluviise kui ka mitmesuguste tervisehädade teket. Uurimise alla võetud 8623 inimesest diagnoositi uuringu vältel dementsus 537 inimesel. Teadlased hakkasid uurima, mis neid tervetest inimestest eristas ning mis oli rühmadel ühist, vahendab The Conversation.
Muu hulgas tegid uuringu alguses kõik osalejad ka nägemistundlikkuse testi. Selle käigus pidid nad vajutama nuppu, kui nägid liikuvale punktiväljale tekkimas kolmnurka. Inimesed, kellel diagnoositi hiljem dementsus, märkasid kolmnurka märksa hiljem, kui need, kellel dementsust ei esinenud.
Uuringu autorid oletavad, et probleemid nägemisega võivad viidata varajasele vaimse võimekuse langusele. Dementsuse peapõhjuseks oleva Alzheimeri tõvega seostatud toksilised amüloidnaastud võivad esimesena mõjutada nägemisega seotud ajupiirkondi. Haiguse edenedes saavad kahjustada ka mäluga seotud ajupiirkonnad. Seega võivad nägemismeelele keskenduvad testid ennustada dementsusriski varem kui mälutestid.
Alzheimeri tõbi mõjutab ka mitmeid teisi visuaalse info töötlemise tahke, näiteks võimet näha asjade piirjooni (kontrastitundlikkus) ja eristada teatud värve. Varajane Alzheimeri tõbi mõjutab muu hulgas tundlikkust spektri sinakasroheliste värvide suhtes.
Teine Alzheimeri tõve varajane tunnus on silmaliigutuste "inhibiteeriva kontrolli" puudujääk. Teisisõnu püüavad häirivad stiimulid kergemini tähelepanu. Paistab, et Alzheimeri tõvega inimestel on probleeme segavate stiimulite eiramisega, mis võib esineda silmade liikumise ja kontrolli probleemi kujul.
Kui dementsus muudab segavate tegurite eiramise raskemaks, kasvatab see ka võimalust sattuda näiteks liiklusõnnetusse. Dementsuse diagnoosi saanud inimesed eksivad samal põhjusel ka lihtsamini ära: nad ei liiguta piisavalt silmi, et enda ümbrust uurida. Sama võib kehtida näotuvastuse puhul: dementse inimese silmad ei liigu lihtsalt piisavalt, et kellegi nägu uurida.
Silmade sagedasem liigutamine või mälu parandada?
Artikli avaldanud teadlased uurivad nüüd, kas silmade teadlik liigutamine võib mälu parandada. Varasemad uuringud pole selles vallas selgust toonud. Samas on näiteks avastatud, et rohkem telerit vaatavad või raamatuid lugevad inimesed on dementsuse eest paremini kaitstud. Lugemise ja teleri vaatamise ajal vilksavad silmad pidevalt üle lehtede või ekraani.
Mõned varasemad uuringud on välja toonud, et silmade kiiresti vasakule ja paremale liigutamine (kaks silmaliigutust sekundis) parandab autobiograafilist mälu ehk enda elusündmuste mäletamist. Küll aga kehtib see millegipärast ainult paremakäeliste inimeste kohta. Praegu ei oska teadlased öelda miks.
Silmade liikumise ja mäluprobleemide vaheliste seoste uurimine on veel lapsekingades. Dementsuse ravis pole seda ka eriti rakendatud. Silmade liikumist jälgivad seadmed on kallid ja seni, kuni need kõvasti odavamaks ei muutu, jäävad taolised uuringud valdavalt ainult laboriseinte vahele.
Toimetaja: Rait Piir
Allikas: The Conversation