Lugeja küsib: kas lagunevates hammastes saab süüdistada kehvi geene?
Kuigi eestlased on harjunud valdavalt tasuta tervishoiusüsteemiga, tuleb hambaravi peaaegu kõigil ikka ise kinni maksta. Kas taolise range piiri tõmbamine suu ja muu keha vahele on ka arstiteaduslikult õigustatud, rääkis Novaatorile laekunud lugeja küsimuse valguses Tartu Ülikooli mälumisfüsioloogia kaasprofessor Ülle Voog-Oras.
"Oma hammaste, suuõõne hügieeni ja valdavate haiguslike nähtude, nagu kaaries ja igemepõletik, tekkimise korral on vastutav ikka inimene ise oma teadlikkuse ja hoolsusega. Tähtis pole mitte ainult hammaste puhastamine, vaid ka tervislik toitumine," selgitas Voog-Oras.
Teadlase sõnul suurendab oluliselt näiteks kaariese riski päeva jooksul näksimine. Tema hinnangul võib ses vallas tuua positiivse näitena Rootsi ja Soome, kus on hammaste ravivajadus tänu aastakümneid kestnud tõhusale ennetustööle ehk teadlikkuse tõstmisele vähenenud.
Voog-Orase sõnul on kõige levinumad haigused, millega arsti juurde pöördutakse, just hambakaaries ja selle tüsistused. Need probleemid on paljuski tingitud inimeste eluviisist ja neist saab mööda hiilida.
"Minu soovitus on jälgida suuhügieeni põhitõdesid: süüa viis korda päevas ja mitte näksida toidukordade vahel, hoiduda gaseeritud, magusa või happelise vee (näiteks sidrunivesi, mahlad, Coca-Cola ja spordijoogid) pidevast lonksamisest, külastada kord aastas hambaarsti ning pesta hambaid kaks korda päevas, kasutades täiendavalt hambaniiti või hambavaheharju," selgitas Voog-Oras.
Küll aga ei õnnestu hea suuhügieeniga vältida näiteks tarkusehamba raskendatud lõikumist. Viimase puhul võib vaja minna erakorralist vältimatut abi.
Samas võivad üksikutel juhtudel mõjutada hammaskonna üldseisundit ka eelsoodumused ja geneetika. Näiteks on neil oma roll juhul, kui puuduvad jäävhamba alged, hammaste kuju on muutunud või on juba moodustunud hambaemaili ehitus geneetiliste muutuste tõttu hapram. Näiteks on teadlased leidnud, et emaili arengut mõjutav haigus Amelogenesis imperfecta tekib viie erineva geeni AMEL; ENAM; MMP20; KLK4 ja FAM83H mutatsioonide tõttu.
Kokkuvõttes vastab seega tõele seisukoht, mille järgi saavad kõik oma hammaste seisukorda suuhügieeni kaudu märkimisväärselt parandada. Samas ongi mõne inimese hambad geneetiliselt õrnemad ehk lagunevad isegi korrektsel hooldamisel kergemini kui teistel.
Kas tervishoiusüsteemis tõmmatud eristus hambaprobleemide ja muude tervise hädade vahel on siis õigustatud?
"Minu isiklik seisukoht on, et kunstlikult tekitatud erisus ei ole õigustatud. Paljudel juhtudel võib väiksema finantsvõimekusega patsientide puhul mõne hamba juurealuse põletiku ravimata jätmine lõppeda intensiivravi osakonnas," selgitas Ülle Voog-Oras.
Teadlase sõnul on näiteks leitud, et ravimata igemepõletiku puhul võib haavunud pinna ulatus olla võrreldav inimese peopesaga. See kujutab endast bakteritele viljakat kasvuala. Veresüsteemi kaudu kanduvad igemehaigusi põhjustavad bakterid tervesse organismi laiali, põhjustades südame- ja veresoonkonnahaigusi ning reumatoloogiliste haiguste ja diabeedi ägenemist.
Lisaks nõuavad geneetiliste soodumustega patsiendid selleks spetsiaalset mõeldud ravi ja hügieenivõtteid. Näiteks soovitab Voog-Oras vähem mineraale sisaldava emaili puhul täiendavat fluori või hüdroksüapatiiti sisaldavaid hambapastasid. Samuti tuleks tema hinnangul lasta hambaarstil katta haprama emailiga hambad fluoriidi sisaldava lakiga.
"Igapäevaselt tegeleme me ka patsientidega, kellel võib olla perekondlik eelsoodumus kaariese ja igemepõletiku tekkeks. Ennekõike on nendel juhtudel aga tegemist mikroobide ristkandlusega perekonnas. Samuti erinevad perekonniti tervisehoiakud ja seotud käitumine," lisas teadlane.
Erinevad kaasasündinud sündroomid ja geneetilised kõrvalekalded diagnoositakse tema sõnul sageli juba varases lapseeas. Seetõttu peaks lapsega hambaarsti külastamise sagedus olema kooskõlas vastava raviskeemiga. Kui probleemid ilmnevad aga vahelduvas hammaskonnas, näiteks pole suus kõiki jäävhammaste algeid, nõuab see hambaarsti, ortodondi ja proteesiarsti meeskonnatööd, millega pannakse paika ühine raviplaan.
"Üheselt võib öelda, et olenemata geneetilistest eelsoodumustest hambaprobleemide tekkeks, on tähtis jälgida arstide poolt antud soovitusi hammaste hoolduseks ja külastada vähemalt korra aastas hambaarsti. Kõige tähtsam on leida endale oma päris isiklik hambaarst, keda usaldate, kes on teie haiguslooga kursis ning järgida tema nõuandeid," võttis Voog-Oras teema kokku.