Ajakirjas JAMA Internal Medicine ilmunud arvamusloos juhivad teadlased tähelepanu nüüdisaegse hambaravi vajakajäämistele. Nende hinnangul on hambaravi võrreldes muude meditsiinivaldkondadega tõenduspõhisuse osas maha jäänud. Esineb palju ülediagnoosimist ja ülereageerimist, mille põhjustena nähakse vähem patsientide tegelikke vajadusi ning rohkem hambakliinikute majandushuve, vahendab Arstechnica.

Näiteks juhivad teadlased tähelepanu levinud praktikale, kus patsientidel soovitatakse hambaarsti juures kontrollis käia iga kuue kuu tagant. Viidates aga kahele suurele kliinilisele uuringule, leiavad loo autorid, et antud soovitus pole Cochrane'i ülevaate põhjal teaduslikult põhjendatud. Iga poole aasta tagant tehtud kontrollid polnud nende uuringute põhjal kasulikumad kui regulaarsed kaheaastase intervalliga külastused.

"See, et täiskasvanud inimesed käivad hambaarsti soovitusel iga kuue kuu tagant või individuaalsete intervallidega kontrollis, ei mõjuta hammaste lagunemist, igemehaigusi ega elukvaliteeti. Pikematel ajavahemikel ehk kuni 24 kuul ei ole poolest aastast suuremat negatiivset mõju," leidsid teadlased. Ülevaatesse kaasatud tööde nappus viitab nende hinnangul omakorda tugevatel alustel seisvate uuringute vähesusele.

Samamoodi puuduvad nende sõnul tõendid, millega põhjendada näiteks levinud katu ja hambakivi eemaldamise ja poleerimisprotseduuride kasulikkust nendel täiskasvanutel, kellel ei esine kroonilist igemepõletikulist haigust parodontiiti. Lasteravis heidavad teadlased kliinikutele ette asjatut hambaaukude parandamist. Nimelt näitavad uuringud, et piimahammaste puhul on nii valu kui ka infektsioonide määrad sarnased - umbes 40 protsenti. Seda sõltumata sellest, kas augud täidetakse või mitte.

Mis puutub levinud praktikate ja tõendusmaterjali vahel haigutavasse lahknevusse, arvavad teadlased, et süüdi on majanduslik surve ja aegunud teadmised, mida senini koolitustel tõepähe jagatakse. Nende sõnul ulatuvad probleemi juured 1970. ja 1980. aastatesse, kui jõudsid laiemasse kasutusse fluoriga hambapastad ning hambaaukude hulk kiiresti vähenema hakkas. Muutus hambatervises jättis kliinikute rahakotti tühjuse, mille leevendamiseks tuli leida arstidel klientide leidmiseks uusi viise.  

Teadlaste sõnul tekkis kaks probleemi. Patsiente kas ravitakse üle või ei jõua vajalik ravi abivajajateni, kes selle eest maksta ei jõua. Erilise löögi all on selles olukorras majanduslikult vähemkindlustatud inimesed. 

Selleks, et olukorda parandada, kutsuvad pöördumise autorid osapooli läbi viima rohkem kliinilisi uuringuid, et hinnata ravivõtete tõhusust ja valdkonda ajakohastada. Nii saaks nende hinnangul eraldada rohkem ressursse patsientidele, kes neid päriselt vajavad ning vähendada asjatud üleravimist.