Teadlaste teadmised kliimamuutuste toimumise ja selle taga olevate tegurite kohta on olnud võrdlemisi head juba pikemat aega, kuigi need muutuvad pidevalt täpsemaks. Mida üleüldse kliimamuutuste füüsikalise poolega tegelevatel teadlastel seal teha on? Kas aeg pole nii kaugel, et sotsiaal- ja majandusteadlased teatepulga üle võtaksid?

Meil on tõepoolest olemas füüsikaline arusaam kliimasüsteemist üldises mõttes. Selle alusel loodud matemaatilise mudeliga suudame me jäljendada minevikku. Lähtudes teesist, et inimtekkelised kasvuhoonegaasid põhjustavad kliimasüsteemis energia tasakaalutuse, saame teha kliimaarvutused ka tuleviku jaoks. Siin aga läheb meil vaja teadmisi inimkäitumise tuleviku kohta ehk kui palju ja kuidas inimesed asju, sh energiat tarbivad.

See on sotsiaalteaduslik teadmine, mille osas koostatakse väga mitmekesiseid stsenaariume. Nende esinemise tõenäosust saab hinnata lähtudes inimeste valmisolekust oma tarbimist juhtida ja piirata. 

Kui kliimasüsteemi olek on mitmete tulevikustsenaariumite jaoks arvutatud, tuleks veel läbi analüüsida, kuidas muutused füüsikalises kliimas mõjutavad inimeste ja ökosüsteemide toimimist. Selline mõjude hindamine on sümbioos reaalteaduste ja sotsiaalteaduste vahel. IPCC (valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli) aruanded katavad kogu selle temaatika alates füüsikalisest kliimast kuni kliimamuutuste leevandamise ja sellega kohanemiseni.

Eesti viga on see, et kipume kinni jääma sellesse esimesse faasi ehk füüsikalise süsteemi muutusse. Sisuliselt napib meil sotsiaalteadlasi, kes oskaksid tõlkida keskkonnamuutuste mõjud teaduslikult sotsiaalmajanduslikeks mõjudeks ja hiljem tegevusteks. Maailmas on loomulikult need teadlased olemas. Eesti võti oleks nendega rohkem koostööd teha. 

Vastus küsimusele, mida meil füüsikutel siis veel teha jäänud on, on lihtne. Iga mudel on vaid mudel ehk lihtsustatud arusaam mingist protsessist. Kuna uurime väga keerulist ja mittelinaarset süsteemi, tuleb pidevalt juurde andmeid, mille alusel oma mudeli täpsust ja paikapidavust hinnata. 

Näiteks Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsika laboris tegeleme Velle Tolli juhtimisel pilvede kliimamõju täpsustamisega. Pilved on väga keerulised füüsikalised objektid, millel on oluline mõju kliimasüsteemis nii kiirgustasakaalule kui ka veeringele. Oleme juba praeguseks leidnud, et varasemalt kliimamudelites tehtud lihtsustused ei pea alati paika. Teadus ei saa kunagi valmis.

COP28 kohtumisel osalenud poliitikute puhul võib näha väga selgelt erinevatesse rühmadesse koondumist sõltuvalt nende riikide ambitsioonidest, et oma vaatenurka jõulisemalt läbi suruda. Kas midagi taolist näeb ka teadlaste poolel ja kuidas on selles osas viimase kümne aasta jooksul olukord muutunud?

Poliitikutel on loomulikult omad huvid vastavalt sellele, keda nad esindavad ning mille järgi grupeeruvad. Teadlane peaks lähtuma vaid teaduslikust teadmisest. Küsimus on selles, kas see teadmine on üheselt mõistetav. Kui mitte, tekivadki erinevad koolkonnad. 

Üleilmse kliima soojenemise ja selle inimtekkelisuse osas on kliimateadlased üsna ühel nõul. Need asjad on väga täpselt IPCC aruannetes läbi kaalutud. Rohkelt erinevaid seisukohti leiame teaduses enamasti eesliinil ehk sealt, kus tekib uus teadmine.

Eesti kliimaministeerium jäi tulemusega võrdlemisi rahule ja EL-i eesmärgid on kokkulepitust nagunii märksa auahnemad. Samas joosti surverühmade arvates lati alt läbi. Millised meeleolud teid ja teie kolleege kui teadusliku sisendi andjaid valdasid? Me teame, et enamik maailma riikidest liigub 1,5 °C eesmärgi suunas aeglasemalt, kui on tarvis. Kas teadlastega arvestatakse?

Kogu kliimamuutuste poliitika lähtub teadlaste loodud arusaamadest. Poleks meil tänapäevast teadust, ei peaks keegi küll millegi pärast muretsema, kuid samas ei saaks me ka kuidagi kliimamuutuse vastu valmistuda. 

Olen kliimamuutuse ja -poliitika protsesse jälginud algusest peale. Lugesin juba 1990. aastatel esimest IPCC aruannet. Mäletan, et üks kolleeg tõi selle suures formaadis kogumiku ja see on mul siiani riiulis olemas. 

Seega on protsesside juhtimine demokraatlikul moel kindlasti pikalt aega võtnud. Samas ei taha me ka ebademokraatlikku lähenemist. See, kuidas neid protsesse kiiremini käima panna, on jällegi sotsiaalteadlaste pärusmaa.

Palju on kritiseeritud ka kõigi nende inimeste konditsioneeridega konverentsisaalidest kubisevasse kõrberiiki kokku lennutamist. Millist eesmärki see täidab ja kui palju sellest kasu on? Välismaised väljaanded on välja toonud, et see avab alati head võimalused ka  lobistidele.

Mida enam on kliimamuutuste problemaatikaga kursis olevaid inimesi, seda rohkem on ka poliitikutele survet avaldavaid rühmi. Olles ise Dubais kohal, ei jäänud aga kuskilt muljet, et kohal oleks olnud palju skeptikuid või muidu kliimapoliitika vastaseid. 

Seal oli tõepoolest koos kogu maailm oma mitmekesisuses. Võimalik oli rääkida pea kõigi maade inimestega. Lisaks kümneid paviljone ja sadu sessioone, kuhu kasvõi juhuslikult sisse sadades sai aru, et probleemid on kõikjal ühised ja neid peabki ja saabki vaid üheskoos lahendada. 

Näiteks sattusin Austraalia paviljoni, kui räägiti parajasti õiglasest üleminekust, mis on meilgi väga aktuaalne. Samas ei tohiks neid otsuseid teha ministeerimite vaikuses, vaid kaasates teadlasi, kodanikuühiskonda ja ettevõtjaid. 

Mõned eksperdid on juba öelnud, et Eestile COP-ilt ühtegi lisakohustust ei tule, sest Euroopa Liidu plaanid on nii palju suuremad. Kas see vastab tõele?

Ma pole selle ala ekspert, aga minu teada on Eesti ambitsioonid tõepoolest juba praegu kõrged. Küsimus pole siiski vaid näiteks fossiilkütustest loobumise või taastuvenergeetikale ülemineku tähtaegades ja kiiruses. Oluline on läbi mõelda, kuidas üleminek täpselt toimub: mis tuleb asemele ehk kuidas me edasi elame ja kas meil on selleks realistlik teadmistepõhine plaan. 

Need plaanid peame me tegema ise. Neid ei kirjutata meile väljastpoolt ette. Nende loomisel peaks osalema Eesti teadlased kõigist valdkondadest. Kahjuks kipub meil olema ikka nii, et asjad saavad valmis viimasel minutil ja siis pole enam aega kedagi kuhugi kaasata.

Kuidas võtaksite kokku COP-i kõige suurema nõrkuse ja kõige suurema tugevuse? Kas praegune formaat on piisav, et jõuda Pariisis 2015. aastal püstitatud eesmärgini?

Pariisis lepiti kokku, et riigid püüavad kasvuhoonegaaside vähendamise kaudu hoida maakera keskmise temperatuuri tõusu võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga madalamal kui 2 °C. Dubais tehtud vahearuanne ütles, et 1,5 °C eesmärgist oleme me juba maha jäänud. 

Kui varasemad poliitikad, näiteks Kyoto protokoll, kirjutasid ette, mitu protsenti mingi riik peaks heitmeid vähendama, siis Pariisi leppe kohaselt võtavad riigid need kohustused ise. Loodetakse, et riigid käituvad vastutustundlikult ja enda kohustused ka täidavad. Ambitsioonikamad eesminejad peaksid kaasa haarama majajääjaid. See, mida teistmoodi teha ehk mis on präänik ja piits, on küsimus sotsiaalteadlastele.

Kas teil on COP-ilt mõni tore lugu, mida lugejatega jagada?

Parimas ettekandes, mida nägin, presenteeriti kliimameetmena lugude jutustamist. See oli püstijalakomöödia kliimateadlase Matt Winningi esituses. Winning tõstatas väga kriitilisi teemasid nalja võtmes. Nõnda lähenedes võib nii mõnegi kahtleja panna asjadele vaatama uuest küljest.

Samuti oli väga tuline Eesti paviljonis toimunud ja Tartu Ülikooli poolt korraldatud kahe kliimanoore Ellen Roperi ja Iris Reinholdi vaheline võitluslik debatt. Õhus oli pinget ja elektrit. Taolised põnevad formaadid olidki väga veenvad. Muidu oli ikka lõputult üksteisest peaaegu eristumatuid paneele tarkade ja tähtsate inimestega.