Merivoo-Parro enda sõnul näitas tunnustus talle, et ta polegi nähtamatu. Ta märkis, et teadusajakirjanduses on tugevalt fookuses teadlased ehk loo kangelased. "Kogu aur läheb sinna, kuidas teha teadlane, kelle teadustööd esitletakse, võimalikult arusaadavaks ja huvitavaks, sest teemad on valdavalt hästi keerulised," selgitas Merivoo-Parro.

Teadusajakirjanduse roll ongi tema sõnul aidata sõna levitada. Levitaja ise on aga sageli tagaplaanil. "Sellepärast oli hästi vahva näha, et ma päris nähtamatu ei ole, vaid keegi ikka märkab ka," rääkis ta tunnustuse kohta.

Merivoo-Parro ütles, et teadusajakirjanikuna tööd tehes on ta alati proovinud teemasse sisse süüvida, nagu oleks tegemist põneva draama või näidendiga. "Ma tean, et molekulid ei ole päris inimesed, aga ma üritan oma peas ette kujutada, et kui nad oleksid tegelased kuskil laval, siis mis oleks nende motivatsioon, mida nad tahavad saavutada, mis on need takistused, mis on nende teel ja mis muudab selle teekonna põnevaks. Seejärel proovin seda kõike inimkeeli edasi anda," selgitas ta.

Kui Merivoo-Parro alustas teadusajakirjanikuna, arvas ta, et teda tõmbab rohkem humanitaarteemade poole, sest ta on ise ajaloolane. Töö käigus selgus aga, et talle on kohati lihtsam kajastada hoopis reaal- ja loodusteaduseid. "Võib-olla sellepärast, et ma ei adu seal neid nüansse nii palju. Mul on lihtsam rakendada populariseerimise kirvest ehk mul ei ole nii valus, kui need laastud lendavad," selgitas ta. Populariseerivasse artiklisse või saatesse jõuab sageli ainult üks osa teadustööst, mistõttu tuleb teha vahel raskeid valikuid.

Tagasi teadustöö juures

Maarja Merivoo-Parro on ka ise teadlane ja nüüd ongi leidnud ta teadusajakirjanduse juurest tee tagasi rohkem teaduse tegemise juurde. Praegu on Merivoo-Parrol käsil kolm erinevat projekti. Üks on seotud Austraalia eestlaste salajase muusikaga. Teise projekti jaoks uurib ta Soome vasakpoolseid erinevates USA osariikides 19. sajandil kuni 20. sajandi alguseni ja nende võimalikke seoseid eesti sotsialistidega, keda samuti toona Ameerikas leidus.

Kolmas projekt on seotud Marie Curie grandiga, mille toel uurib ta eestlaste ja soomlaste omavahelist rahvadiplomaatiat. "See tähendab kõiki neid banaane, rosinaid ja sukkpükse, mis Nõukogude aja lõpul ja Eesti aja alguses üle piiri tulid. Minu suureks üllatuseks ei ole seda teemat ei Eestis ega Soomes keegi akadeemiliselt uurinud. On viimane aeg uurida, kes, miks ja kuidas see kõik käima pandi," rääkis Merivoo-Parro.

Talle tundub, et Eestis ei ole siiamaani piisavalt au antud rohujuure tasandil teostatud spontaansele humanitaarabile, mis Eestisse saabus. "Mida see kõik tegelikult tähendas Eesti majanduse ja tuleviku jaoks, kui inimesed said Jenkki nätsuga vabaduse maitse näitlikult öeldes suhu? Kas ja kui palju see andis eestlastele toona keerulistel aegadel jõudu arvata või mõelda, et demokraatia on täitsa tore ja sellega käib kaasas Jenkki näts? Teistes liiduvabariikides ei nähtud seda nii lähedalt ega maitstud seda vabadust," sõnas ta.

Kui alguses olid esiplaanil Jenkki näts ja teksapüksid, siis hiljem muutus see kõik Merivoo-Parro sõnul reaalseteks sõprussuheteks ka valdade ja koolide vahel. Schengeni viisaruumiga liitumise järel muutus äkitselt Soome suurima eestlaskonnaga välisriigiks ja on jäänud selleks siiamaani. "Mul on hüpotees, et soomlaste rohujuure tasandil antud abil oli hästi suur roll," ütles ta. Nüüd ongi Merivoo-Parro alustanud teema lähemalt uurimisega, et teada saada kas hüpotees peab paika.

Ta loodab, et kui keegi ei tea praegu seda veel täpselt, siis ühel hetkel teab tema ja järgmisel hetkel on teadmine saanud üldteadmiseks. "Et sellest ei ole vaja eraldi rääkida, vaid see on üldteadmine. Vaat siis ma tunnen, et minust kui teadlasest on kasu olnud ja olen väärt neid grante, mis mulle antud on," lausus ta.