Tallinna Tehnikaülikooli ärikorralduse instituudi professorit Wolfgang Gerstlberger huvitas kolleegidega, millised ettevõtted juurutavad Eestis sagedamini ökoinnovatsiooniga seostuvaid lahendusi. Tulemuste põhjal mängib keskset rolli teadlikkus. "Kui ettevõtted on teadlikud oma tegevuse ja toodete keskkonnamõjudest, investeerivad nad suurema tõenäosusega ökoinnovatsiooni projektidesse," selgitab töö kaasautor Siret Ulp.

Jätkusuutlike ettevõtete äritegevus lähtub tema sõnul põhimõttest vähendada oma keskkonnajalajälge, parandada ettevõtte mainet ja meelitada keskkonnateadlikke kliente.

Lisaks suuremale teadlikkusele mõjutas ettevõtete ökoinnovatsioonilist tegevust märkimisväärselt sidusrühmade ehk ümbruskonna-klientide arvamus. Teisisõnu investeerivad need ettevõtted, kellele läheb korda huvirühmade arvamus ja väärtushinnangud, enesestmõistetavalt keskkonnasõbralike pakenditesse, taastuvenergia tehnoloogiatesse ja jäätmete vähendamisse, et täita oma klientide ootusi.

Konkurentsivõime tõstmine

Teadlased tõid välja, et ökoinnovatsioon võib kujutada väikestele ja keskmistele ettevõtetele pääseteed ka regulatiivsete nõuete ning rahvusvaheliste keskkonnasäästlikkuse standardite täitmiseks. Näiteks tahab Euroopa Liit vähendada juba kümnendi lõpuks oma CO₂ heitmeid 55 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega. Sama eesmärgi nimel soovib see suurendada taastuvenergia osakaalu ja edendada ringmajandust.

Eesti riik on astunud jätkusuutlikkuse ja ökoinnovatsiooni juurutamise edendamiseks väike ja keskmise suurusega seas mitmeid samme. Meetmed haaravad muu hulgas mitmesuguseid poliitilisi algatusi, rahalisi stiimuleid ning koolituse ja hariduse toetamist. Töörühm nentis, et kuigi need Eesti valitsuse pingutused on kiiduväärt, on ökoinnovatsiooni tõelise võidukäiguni veel arenguruumi.

Nõnda pakkusid teadlased välja ka mõned lahendused, mis aitaks kaasa ökoinnovatsiooni laiemale ja paremale rakendamisele. Näiteks võiksid poliitikakujundajad keskenduda koolitus- ja haridusvõimaluste laiendamisele ning säästliku majandamise ja äritegevuse nn tavade kinnistumiseks võiks teha tihedamat koostööd tööstuse sidusrühmadega.

Samuti peaksid olema senisest mitmekesisemad toetusmehhanismid. Ettevõtetele tuleks töörühma hinnangulvälja töötada nn ökoinnovatsiooni juurutamise tugiprogrammid, mis parandaks koostööd, st aitaksid neil partneritega tõhusamalt ja tihedamini suhelda.

Kokkuvõtlikult viitavad tulemused, et väikesed ja keskmised ettevõtted tegelevad ökoinnovtsiooniga, kui ettevõtted teadvustavad jätkusuutliku arengu olulisust ning tunnetavad huvirühmade survet. Samas ei saa unustada riigi ja poliitikakujundajate rolli. Nii peaksid viimased, aga ka ettevõtete juhid laiemalt keskenduma ühiskonnas jätkusuutlikkusega seotud probleemide teadlikkuse suurendamisele ning sidusrühmi paremini kaasama ja ära kuulama.

Keda küsitleti?

Selle aasta jaanuaris läbi viidud uuringus küsitleti 271 Eesti tootmisettevõtet, et mõista ökoinnovatsiooni rakendamist mõjutavaid tegureid. Tulemuste põhjal koostatakse soovituslikud meetmed nii väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele kui ka poliitikakujundajatele.

Lisaks Siret Ulbile ja Wolfgang Gerstlbergerile osales uuringus doktorant-nooremteadur Tarlan Ahmadov. Uuring oli Ahmadovi suuremast uurimisprojektist, mille eesmärk on töötada välja strateegiline mudel, mis aitaks väikseid ja keskmisi ettevõtteid ringmajandusele üleminekul.