Väitekirja kaitsnud Ilmar Tammisto sõnul lahkneb arhiivimaterjalides nähtu rahvuslikust ajalookäsitlusest mitmeski osas. "Selle ühe näitena tõstatasid aadlikud maapäevadel talupoegade küsimusi just sellest nurgast, et kaitsta neid Rootsi riigivõimu liigsete nõudmiste eest. Sellel ajavahemikul oli võim väljas eelkõige selle peal, kuidas võimalikult palju provintsist kätte saada. Praktiliselt kordagi ei tunne mõni Rootsi riigitegelane huvi selle vastu, kust see raha või vili tuleb ning mis hinnaga," märkis vastne doktor. Olukord hakkas muutma alles 1680. ja 1690. aastatel, kui Rootsi võim võttis talupoegade küsimuse jõuliselt käsile.

Eesti ala liideti Rootsi riigiga järk-järgult. Esimesed sammud astus selleks kuningas Erik XIV 1561. aastal, kui võttis vastu truudusvanded Tallinna linnalt ning Harju- ja Virumaa rüütelkonnalt. Aastaks 1629 oli Gustav II Adolf liitnud riigiga Liivimaa provintsi ehk tänapäeva Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti.

Ülemineku järel üritas uus riigivõim end tugevalt kehtestada, jõudes muu hulgas ümber korraldada toonase õigussüsteemi. Nappide vahendite tõttu seisis see aga juba algusest peale tõsiste väljakutsete ees. Muu hulgas nappis jaksu isegi provintsi sõjaliseks kaitsmiseks. Nõnda sai viimane kaubelda endale kohalike küsimuste korraldamiseks rohkem iseseisvust, kui ehk riigivõim esialgu soovis.

Ilmekat näidet toonase riigiaparaadi suutlikkusest kujutab Riias asunud Liivimaa kubermangu keskne administratsioon. "Kuigi selle hallatav territoorium oli pea sama suur kui tänapäevane Eesti Vabariik, töötas Riia kindralkuberneri kantseleis sõltuvalt ajast 10–15 inimest. Kuigi riigiesindajaid oli ka provintsi väiksemates üksustes, oli tsiviiladministratsioon sedavõrd õhuke, et sellelt oleks naiivne oodata provintsielu tõhusat korraldamist," viitas Tammisto. Sarnaste probleemide ees seisid tema sõnul teisedki Euroopa riigid.

Keskvõimu rolli kasvatamiseks tarviliku bürokraatia ülesehitamiseks ning üleval pidamiseks nappis raha ja muid ressursse. Kuna riigivõimu ja kohaliku eliidi huvid olid tihti kattuvad, oli seeläbi mugavam jätta mitmete avalike hüvede tagamine aadli hooleks.

"Liivimaa puhul oli suur mõju sellelgi, et Rootsi ajas 17. sajandil väga agressiivset välispoliitikat. See oli mähitud paljudesse Euroopa sõdadesse, sealhulgas 30-aastasesse sõtta, mis andis täiendava põhjuse kohalikule aadlile suurema tegutsemisvabaduse andmiseks," selgitas ajaloolane. Kuna Rootsi oli koondanud valdava osa enda sõjaväeüksustest Saksamaale, toetus see Liivimaa kaitsmisel üha enam kohalikule aadlile.

Riik riigis

Nii lasi Rootsi riigivõim 17. sajandil tekkida Liivimaa aladel ulatuslikul aadli hallatud institutsioonide võrgustikul, mida Ilmar Tammisto nimetab aadliomavalitsuseks. Laias laastus sai jagada neid institutsioone kolmeks.

• Neist esimese moodustasid aadliomavalitsuse-kesksed organid, nagu Liivimaa maapäev ja maanõunike kolleegium.
• Teise alla kuulusid mõne kitsama valdkonna või probleemiga tegelemiseks loodud asutused, nagu vaeslaste- ja sillakohtud. Kuigi taolised institutsioonid loodi koostöös riigivõimuga, ei saanud aadel nende käigus hoidmiseks riigilt majanduslikku tuge.
• Viimase rühma moodustasid maakohtud, Tartu õuekohus ja aadlilipkond. Neid rahastas osaliselt või täielikult Rootsi riigivõim, kuid samas olid need vähemalt mingis ulatuses kohaliku aadli kontrolli all.

Kokkuvõtlikult tekitasid need riiklike institutsioonide kõrvale paralleelse haldusstruktuuri. Kuigi sisulises mõttes kujutasid need mõneski mõttes riigivõimu käepikendust, rahuldas tekkinud ühiskonnakorraldus suurema osa ajast mõlemat osapoolt. Samas paistavad silma aadli katsed kaitsta omaenda ja provintsi heaolu.

Muu hulgas kaebasid aadlikud sageli riigivõimu aegluse üle erinevate üldkehtivate seaduste või korralduste väljaandmisel. Ühelt poolt oli varauusaegses ühiskonnas vastav õigus ainult valitsejal. Teisalt oli riigivõimu võimekus selle tegemiseks reaalses elus väike. "Sealt tekibki olukord, kus alamad peavad ise hakkama riigivõimule peale käima, et see riiklike regulatsioonidega nende probleeme lahendaks," nentis Ilmar Tammisto.

Näiteks kujutas Liivimaal parajat väljakutset sealsete riigi saadetud sõdurite ülalpidamine. Tihti kasutasid sõdurid seetõttu nende arvates neile kuuluva väljanõudmiseks lihtlabast tugevama õigust.

Ent probleeme valmistas ka maaelanike omavaheline vägivald. "Tuleb näiteks välja, et enamikku aadlist häirisid duellid sama palju kui riigivõimu. Inimesed ei taha elada viisil, et nad peavad olema valmis iga hetk elu ja surma peale võitlema. Aadlikud eelistasid korralikult reguleeritud kohtulikku õigusemõistmist," tõi ajaloolane näite.

Samuti võitlesid aadlikud maapäevadel täiendavate riiklike koormiste vastu, mis oleksid nõudnud nende talupoegadelt veel rohkem tööd. "Riigivõim oleks tahtnud näha, et talupojad teevad igal aastal riigile kaitserajatiste ehitamiseks mingi hulga teopäevi. Seda lisaks kõigele muule, mida pidid nad mõisale tegema," sõnas Tammisto. Samas vaimus kaebas aadel riigiametnike peale, kes olid võtnud linna sõitnud talupoegadelt rohkem kui ette nähtud, ning tahtsid vastutusele võtta ka talupoegade kallal omavolitsenud sõdureid.

Aadlike mure on ka mõistetav. Talupojad moodustasid aadlike kapitalist olulise osa, olles nende otsene omand. Seeläbi poleks tohtinud riik õiguslikult sellesse omandisuhtesse sekkuda. Teisisõnu oli talupoegade kaitsmine riigivõimu nõudmiste eest osa võitlusest, mida aadel pidas enda eesõiguste säilitamise nimel.

Kuigi valdavalt oli riigivõim aadliomavalitsuse tekkega pea pool sajandit päri, üritas see samal ajal pragmaatiliselt mõeldes oma mõju siiski suurendada. Selle ühe hoovana kasutas see maanõunike institutsiooni.

"Varasemalt on eelkõige baltisaksa ajaloolased ise väga rõhutanud, kuidas Liivimaa aadel oli väga homogeenne ühiskonnakiht. Juba maanõunike institutsiooni loomisel 1643. aastal oli aga riigivõimul selge suunitlus saada vahemehed, kelle kaudu saaks riik esitada nõudmisi ülejäänud aadlile ja neid selgitada. Vastutasuks olid maanõunikud riigivõimu erilise soosingu all ja neile jagati tulusamaid ametikohti. Osad nendest tõsteti ka vabahärra seisusesse," märkis ajaloolane.

Laiemas vaates läks idee asja ette. Näiteks tuli mitmest dokumendist välja, kuidas Liivimaa kindralkuberner rõhus Stockholmis aru andes maanõunike pakutud abi olulisusele. Teistes küsimustes võisid jääda aga maanõunikud ülejäänud aadliga solidaarseks ja keeldusid riigivõimu nõudmisi täitmast.

Oma maa patrioodid

Ilmar Tammisto märkis, et Eesti iseseisvumise järel kultiveeritud ning hiljem Nõukogude ajal täiendavalt tuult tiibadesse saanud kujutelm ahnetest ja vaid omakasu peal väljas olnud mõisnikest ei pea täielikult paika.

Ühelt poolt kumavad aadli käitumisest vaieldamatult läbi nende kildkondlikud huvid. Oma seisu prooviti parandada nii talupoegade, linnakodanike kui ka teiste aadlike arvelt. "Teisalt näeb nende suhtlusest riigivõimuga, kuidas neil on teadmine ja arusaam, et Liivimaa on nende isamaa. Vähemalt aadli poliitiliselt aktiivsemal osal oli selge soov teha elu Liivimaal paremaks. Nad olid oma maa patrioodid," märkis ajaloolane.

Nii võib mõista ka aadli pettumust pärast 1674. aastat, kui Rootsi kisti seekord viis aastat kestnud kurnavatesse sõdadesse. Sellega kaasnenud riigivõimu nõudmised olid kaugelt suuremad kui kunagi varem. Ehkki aadel lootis taas, et saab vastutasuks võimaluse juba loodud omavalitsusinstitutsioone edendada, tundis riigivõim end lubaduste täitmata jätmiseks piisavalt kindlalt.

Lisaks asus Rootsi oma rahaprobleemide lahendamiseks aadlike käsutuses olevaid mõisasid riigistama ka Eesti- ja Liivimaal, mis olid jäänud reduktsioonist varem suuresti puutumata. Nii liikus näiteks Liivimaal riigi kätte kuni kolm neljandikku kõigist mõisatest. Kuna aadlike ja riigivõimu täpse tasakaalupunkti määrasid suuresti kirjutamata kokkulepped, polnud võimalik ka selle üle otseselt protestida.

"See oli üpris inetu lõpp kahepoolselt kasulikule suhtele ja tõukas Liivimaa aadlit selles suunas, et muuta seda riikliku keskvõimu osas umbusklikumaks. Kui 1860. aastatel tabas Eesti- ja Liivimaad venestamise laine, tõmbasid aadlikud väga kiiresti paralleele kujunenud olukorra ja 17. sajandi lõpu vahel. Võib öelda, et baltisaksa aadlile jäi pigem mälestus halvast, mitte heast Rootsi ajast," tõdes Tammisto.

Ajaloolane märkis, et baltisakslasi ja baltisaksa aadlile pühendatud uurimuste arv on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Neist suurem osa hõlmavad aga 18. kuni 20. sajandit ning nende põhirõhk on kultuuriajaloolistel teemadel, näiteks baltisaksa literaatidel. Aadli poliitiline ajalugu on jäänud aga suuresti Eesti ajaloolaste jaoks tähelepanuta.

"Kõik sellised aadliinstitutsioonid, nende poliitiline tegevus, olid ju talurahva haardest põhimõtteliselt täielikult väljas. Võib-olla näitab see nüüd tärganud huvi, et sellest ajaperioodist on lõpuks piisavalt palju aega möödas. Selle teemaga puudub isiklik side ja ka eelarvamused, mis olid varasemalt paljudel juba koolipõlvest kaasas. Võiks öelda, et Eesti ühiskond on sellele teemale niimoodi lähenemiseks lõpuks piisavalt küps," lisas Ilmar Tammisto.

Loe Tammisto aadlike ja riigivõimu suhteid käsitlevat väitekirja täies mahus Tartu Ülikooli digikogus. Kuula lisaks ka Vikerraadio eetris olnud saatesarja "Eesti lugu", kus räägib Tammisto Liivimaa rüütelkonnast ja Rootsi riigivõimust.