Karvkate on üks imetajate põhitunnuseid. Erand kinnitab reeglit ja nii leidub ka imetajate seas suhteliselt karvutuks kohastunud tegelasi, nagu delfiinid, paljastuhnurid, elevandid ja inimesed, vahendab ScienceAlert.

Inimese esivanemad olid see-eest karvased. Nüüd näitas uus teadustöö, et ka suhteliselt karvututel imetajatel on eeldused karvkatte tekkimiseks endiselt olemas. Sealhulgas on karvkattegeenid alles inimeselgi  – need on lihtsalt tasalülitatud olekus.

Ühiselt kadunud kasukas

Oma töös võrdles Pittsburghi Ülikooli geneetik Amanda Kowalczyk kolleegidega 62 imetajaliigi geene. Täpsemalt olid nende luubi all ligi 20 000 kodeerivat ja 350 000 reguleerivat geeni. Võrdlus näitas, et kõigil liikidel oli karvkatte paksuse muutuse taga sama mehhanism.

Kui omavahel suguluse mõttes kaugetel liikidel tuleb mingi omadus ühtmoodi esile, nimetavad geneetikud seda konvergentsiks. Kohastumus karvade hülgamiseks tekkis täiesti omasoodu vähemalt üheksal erineval juhul imetajate sugupuu eri harudes.

Looduslik valik soosib liigiti  just karvutuid isendeid väga erinevatel põhjustel. Näiteks elevandid saavad end karvadeta kiiremini jahutada ja mereimetajatel vähendab siledam keha veetakistust. Inimeste karvutusel on töörühma sõnul aga mitu võimaliku põhjust. Näiteks võib inimesel olla kasukata lihtsam kehatemperatuuri reguleerida ja parasiitidest pääseda.

Evolutsiooni vastu ei saa

Ehkki põhjused erinesid liigiti, osutavad Amanda Kowalczyk ja kolleegid, et karvutud liigid kaotasid oma kasuka suuresti ühe ja sama geenikomplekti mutatsioonide tõttu. Paljud neist geenidest seostusid karvade enda struktuuriga. Näiteks olid muutuses olulised keratiinivalke kodeerivad geenid – need valgujärjendid juhivad karvkatte arengut.

Uuringu kaasautor ja Pittsburghi Ülikooli geneetik Nathan Clark seletab, et kui evolutsioon survestab loomi karvutuks muutuma, minetavad nende karvkatte eest vastutavad geenid oma tähtsuse. Seepärast toimuvadki neil loomadel Clarki sõnul loodusliku valiku mahitatud geenimuutused kiiremini. Osa neist geenimuutustest võivad tema sõnul karvakaotuse eest vastutada. Teine osa võib aga välja tulla alles siis, kui kasukas on juba kaotatud. 

Inimestel on suur osa eellaste karvastikugeene endiselt alles. Kuna neile on samas kogunenud piisavalt palju karvutuse-mutatsioone, on need praeguseks vaigistatud olekus.

Töö autorid tegid ühtlasi kindlaks sadu uusi karvastikuga seotud reguleerivaid geene ning mõned võimalikud uued muidu karvastiku tekke eest vastutavad geenid. Leitud geenidest võib abi olla inimestel, kes tahavad peale haigusi või kemoteraapiat oma juuksekasvu taastada.

Töörühma lähenemisega saaks uurida muidki konvergentse. Praegu kasutavad autorid oma arvutipõhist lähenemist muude tervisemurede uurimiseks. Clarki sõnul saab nende lähenemisega leida muudegi erinevate omadustega seotud laialt levinud geenimehhanisme.

Uuring ilmus ajakirjas eLife.