Koroonat põdenud inimesed on rääkinud ikka sellest, millised sümptomid neid haigestudes vaevasid. On üpris tavaline, et erinevate haiguste puhul kannatavad inimesed eri vaevuste all. Võrreldes meestega teatakse  aga palju vähem, kuidas haigused naistel avalduvad. 

Biomeditsiinilised uuringud aitavad mõista haiguste kulgu ja seda, kuidas neid ravida. Enamik taolisi katseid on tehtud katseloomadel, näiteks isashiirtel, või siis meessugukromosoomiga rakkudel. Seejuures on arstiteadlased tihti oletanud, et uuringu tulemused kehtivad samamoodi nii meestel kui ka naistel, kuigi naisi ei ole tavaliselt eraldi uuritud. Ometi tunnistavad teadlased, et mehed ja naised võivad haigusi erinevalt kogeda. See hõlmab nii haiguste kulgu, sümptomeid, nende pikkust ja raskust kui ka ravi tõhusust.  

Seega on naised võrreldes meestega näiteks retseptiravimeid võttes kehvemas olukorras. Statistika põhjal võib ravimite tarvitamisel esineda naistel umbes 50­–75 protsenti rohkem kõrvaltoimeid kui meestel. Selle tulemusel on viimasel ajal mitmed ravimid turult eemaldatud, sest tuntakse muret, milliseid terviseriske võivad need naistele pikaajaliselt põhjustada.  

Varem arvati, et naistele võivad võrreldes meestega mõjuda ravimid erinevalt seepärast, et nad kaaluvad üldjuhul vähem kui mehed. Organismi talitlusest tulenevatele eripäradele on pööratud tähelepanu vähem. Seetõttu on arvatud, et kõrvaltoimete leevendamiseks piisab vaid ravimiannuste kehakaalule vastavaks kohandamisest. Uus uuring viitab, et see ei pruugi nii olla. 

Ajakirjas Nature Communications avaldatud teadustöö näitab, et senine arusaam, justkui oleksid naised väiksemad versioonid meestest, ei vasta tõele. See kehtib mitmete tunnuste, näiteks kasvõi vere glükoosisisalduse puhul. Seega ei ole tõenäoline, et naiste ravimireaktsiooni saab leevendada lihtsalt doosi vähendamisega. 

Ravimireaktsioonid on tugevalt seotud sellega, kuidas ravim naiste ja meeste kehas toimib, sest füsioloogilisi erinevusi on mitu. Need omakorda mõjutavad ravimite imendumist organismi. See aga ei ole eriti seotud kehakaaluga. 

Muu hulgas katsetasid teadlased hiirtel, kas soolisi erinevusi nagu rasvamassi ning glükoosi- ja kolesteroolitaset saab seletada ainult kehakaaluga. Analüüsi põhjal seda paljude omaduste puhul teha ei saa. Nende mõned näited on füsioloogilised tunnused, nagu raua tase ja kehatemperatuur, ning organismi ehituse eripärad, nagu rasvamass või südame löögisageduse erinevus. 

Seega tuleb ravimite manustamisel kaaluda soolisi erinevusi ja iga juhtumi puhul eraldi. Ajal, mil täppismeditsiin on üha tähtsam, kinnitas ka tehtud uuring, et soopõhised andmed on vajalikud, et ravida inimesi võimalikul parimal viisil.

Sageli lõpetavad naised mõningate ravimite tarvitamise just seetõttu, et nendega käivad kaasa tugevad kõrvalmõjud. Teadlased sõnul saaksid naised  leebemate kõrvaltoimete korral tervishoiusüsteemist suuremat kasu. 

Lisaks on ravimite kõrvaltoimed küllaltki sagedased ja kulukad ka tervishoiusüsteemile. Hiljutise Austraalia uuringu põhjal jõuab riigi haiglatesse igal aastal 250 000 patsienti hädadega, mis on seotud ravimitega. See maksab tervishoiusüsteemile 1,4 miljardit dollarit aastas.