Sellise järelduseni jõudsid Eesti Maaülikooli teadlased koostöös Ukraina kolleegidega. Nad analüüsisid ligi 150 varasemat teadustööd, mis käsitlesid sõjategevuse mõju inimeste, loomade ja keskkonna tervisele.

Selgus, et sõjapiirkondades soodustavad ravimiresistentsuse teket mitmed ootamatud tegurid. Näiteks ilmnes, et lõhkeainetest ja purustatud taristust pinnasesse ning vette sattuvad raskemetallid, näiteks plii ja elavhõbe, muudavad sealsed mikroobid ravimite suhtes tundetuks.

Lisaks sõjas oleva riigi tervishoiusüsteemile jõuavad aga haigusjuhtumid palju kaugemale. Näiteks kahekordistus Poolas pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse raskesti ravitavate tuberkuloosijuhtumite arv kõigest ühe aastaga.

Haiguste leviku taga on bioloogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõju. Kui mürgised raskemetallid satuvad loodusesse, sunnib see baktereid ellujäämiseks kasutama täiendavaid kaitsemehhanisme, mis muudavad nad kõrvalnähuna vastupidavaks ka antibiootikumidele. 

Lõhkekehade plahvatamisel tekkiv lööklaine ja kuumus kahjustavad seevastu bakterite pärilikkusainet, mis sunnib neid oma geene parandama ja teiste mikroobidega vahetama, kiirendades seeläbi mutatsioonide teket.

Samal ajal annavad sõjaolukorras pooleli jäänud ravikuurid ning sageli mustal turul müüdavad ebakvaliteetsed ravimid haigustekitajatele ideaalse võimaluse olemasolevate rohtudega kohanemiseks. See tähendab, et sõjakolletes tekkinud ravimiresistentsus jääb ringlema ning levib inimeste, loomade ja veeteede kaudu kaugele konfliktipiirkonnast väljapoole.

Teadlased avaldasid uuringu tulemused ajakirjas German Journal of Microbiology. 

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.