Maiade tsivilisatsiooni keskkonnasaaste püsib tänase päevani
Kesk-Ameerika maiade tsivilisatsiooni õitseaegadest on möödas juba üle poole tuhande aasta ja rohkemgi, kuid maiadelt pärinev keskkonnasaaste kujutab endast teatavat ohtu tänase päevanigi.
Austraalia, Ameerika Ühendriikide ja Briti teadlased eesotsas Duncan Cookiga Brisbane'is tegutsevast Austraalia Katoliiklikust Ülikoolist väidavad oma ülevaateuuringule toetudes, et maiadest maha jäänud elavhõbedasaaste on kohati nii suur, et kujutab ettevaatamatutele arheoloogidele võimalikku terviseriski.
Cook ja ta kaaslased kogusid kokku ja analüüsisid läbi varem avaldatud andmekogud, mis on loodud maiade kunagistes asulates või nende lähistel tehtud elavhõbedamõõtmiste põhjal.
Nad kirjutavad ajakirjas Frontiers in Environmental Science, et peaaegu kõigis maiade klassikalise perioodi asulapaikades, mille kohta andmeid leidub, ületab elavhõbeda tase keskkonnas taustanivoo.
Kõige kõrgem on elavhõbeda tase kunagise Tikali linna aladel Guatemalas, ligi 17,2 osa miljoni kohta. Maapinnas sisalduva elavhõbeda toksilisuse lävendiks loetakse seejuures ühte osa miljoni kohta.
Sellest, et maiad olid väga usinad elavhõbeda kasutajad, kõnelevad muu hulgas isegi elavhõbedaga täidetud suletud anumad, mida arheoloogid on leidnud.
Elavhõbedat sisaldavat kinaveri kasutasid maiad laialdaselt punase värvi pigmendina. Seinamaalidelt ja savinõudelt on elavhõbe siis aegamööda keskkonda ligunenud.
Tõenäoliselt kahjustas elavhõbeda käitlemine ka maiade enda tervist, ehkki nad seda ise ei teadnud. Krooniline elavhõbedamürgistus võib kahjustada kesknärvisüsteemi, neere ja maksa, kuulmist ja nägemist, tekitada värisemist, põhjustada halvatust ja kutsuda esile vaimseid häireid.
Kui tugevalt võis maiade kokkupuude elavhõbedaga nende ühiskonna arengukulgu mõjutada, jääb välja selgitada tulevais uuringuis.
